Teaduskeskuse AHHAA juhatuse esimees Andres Juur on Jõgevamaalt pärit. Siirdunud gümnaasiumi lõpetamise järel ülikoolilinna Tartusse ja pidanud seal mitmeid ameteid, tegeleb ta nüüd AHHAA keskuses muu hulgas ka haridusteemadega.
„Kooliaeg Jõgeval oli tore. Mõned klassikaaslased tahtsid sealt hirmsasti minema saada, minul seda kihku polnud,“ meenutab Juur, kes sai põhikooli lõpetamse järel sisse ka Hugo Treffneri gümnaasiumi, kuid otsustas siiski Jõgeva gümnaasiumi kasuks. „Ma ei tundnud, et oleksin millestki väga ilma jäänud, sest ma ei näe erinevust, et treffneristid paistaksid eriliselt hästi või jõgevalased eriliselt kehvalt silma,“ tunnistab ta. „Tagantjärele, olles veidi maailmas ringi rännanud, olen mõtlema hakanud, , et Jõgeval oli asju, mida toona hinnata ei osanud,“ nendib Juur ja meenutab kruusaaugus kelgutamist või võimalust süüa värsket liha, kuigi koolipoiss tahtnuks hoopis näiteks burgerit. „Oli tervislik toit, väga puhas õhk, kõik oli jalgsikäigu kaugusel. Jõgeva-suurune linn on väga hea koht igapäevaeluks ja laste kasvatamiseks,“ kiidab mees, lisades, et ihaldatud american dreami juurde ei kuulu kompaktsus, puhas elukeskkond ning vaikus, mis Jõgeval õnneks täiesti olemas on.
Jõgeval on hea kool
Veel praegugi on Andres Juur Jõgevaga seotud, sest tema vanemad elavad endiselt siin. Ka tema lapsed tulevad tihti vanavanematele külla. „Jõgeval sellist tõmbenumbrit ei ole, mille pärast niisama läheks, ikka sünnipäevale või lapsi vanaema juurde tooma või viima,“ nendib ta.
Jõgevale toob tema sõnul tuntust riigigümnaasium, mille tase on läbi aja olnud väga hea. „Kui Tartu on ülikoolilinn, siis Jõgevast võiks teha gümnaasiumilinna, Nõo identiteet elab suuresti näiteks tänu reaalgümnaasiumile. Jõgeva on selline ilus koht, kus kasvatada lapsi – see võiks olla üks suurtest plussidest,“ loetleb mees, kes ei pea kodulinna kaugeltki pommiauguks. „See on termin, mida iga jõgevalane on kuulnud, ja kui kuulnud ei ole, siis ise öelnud.“ (Ärgem seejuures unustagem, et Jõgeva muuseumi peab MTÜ Pommiauk).
Aasta elas Andres Juur Elvas. Kui seda väikelinna peetakse heaks ja rahulikuks elukohaks, siis Jõgevat mitte, kaugus Tartust on peaaegu sama. Miks see nii on, sellele Andres Juur vastata ei oska. „Koole, lasteaaedu ja kõike, mida noor pere vajab, võiks rohkem reklaamida,“ leiab ta.
Jõgevamaa triumfeerib noorte juhtide ja silmapaistvate eestlastega. Lisaks Juurele, kes oli juhiametisse asudes vaid 26 aastane, on samasuguse taustaga ka näiteks Jõgevamaa riigigümnaasiumi praegune direktor Priit Põdra. „Jõgeva oli koht, kus sai oma peaga mõelda ja kõike läbi proovida. Ma olen tänu koolile ja Alo Mattiiseni muusikapäevadele olnud näiteks pintsakus turvamees, IT-spetsialist ja tont seda mäletab, mis ametis veel. Kujutan ette, et suurlinnas on raskem, väikelinnas saab ja võib igasuguseid asju katsetada. Olen suuresti garaažis ja selle läheduses üles kasvanud, seega sai tehniline ja käeline pool enne gümnaasiumi lõppu juba järele proovitud. Ei pandud kätt ette ei õpilasomavalitsustele ega organiseerimistele, kus suurt tööd ei teinud ära mitte õpetajad, vaid seda lasti õpilastel teha. Priit Põdra kohta mäletan, et kus organiseerida oli võimalik, seal ta asjatas. Parim kool on ju elukool,“ leiab Juur. Seda, et ta noorelt juhiks sai, Juur negatiivseks ei pea. „Kui noore ja kogenematuna tuled, siis proovid kõiki asju teha omamoodi. Ja kui sa üritad teha võimatut, siis saadki vastu näppe,“ nendib mees, kelle hinnangul on kõik ikkagi hästi läinud.
Haridusteemad on südamelähedased
Pärast gümnaasiumi lõppu oli AHHAA praegusel direktoril võimalik valida, kas õppida kopteripiloodiks, elektrikuks või füüsikuks. „Ma ei tea, kus luuakse kuvandit, et peab teadma, kes sinust saab. Päris täpselt ei tea ma tänagi, kes ma lõpuks olen. Täna olen teaduskeskuses ja sellega rahul, aga tuleb endale aru anda, et pensionipõlveni siia direktoriks jääda pole mõistlik ei minu ega keskuse jaoks. Ka toona gümnaasiumi lõpetades ei teadnud ma, mis minust saab, teadsin vaid, et tahan midagi tehnilist teha. Osad küsisid, miks ma IT-d õppima ei läinud, aga programmeerimine tundus mulle natuke kuiv, tahtsin midagi liikuvamat. Nii saigi füüsika valitud, põhjus lihtne: ma ei teadnud, mis see täpselt on, ja see tundus kõige universaalsem,“ meenutab Juur, kes õppis bakalaureuseastmes füüsikat ning andis sealjuures lubaduse, et ennem läheb ta Maximasse koristajaks kui füüsikaõpetajaks. „Maximas ei ole ma päevagi töötanud, tänaseks oman õpetaja haridust, õpetajana töötasin kolm ja pool aastat ning tegelen nüüdki haridusteemadega,“ naerab Juur.
Tänane AHHAA keskendub mitte ainult teaduse populariseerimisele, vaid teadmistepõhise mõtteviisi kujundamisele. „Meie ühiskonnas on huvitav lõhe, mida on taanlased ka teadustöös uurinud. Nimelt mida rikkamaks saab riik, seda enam tahavad inimesed tegeleda rohkem kunstiliste, mitte tehnoloogiliste asjadega. Sellele tuleb veidi vastupanu osutada, sest kui ei ole enam kedagi, kes autot remondiks või põldu hariks ja muid tehnilisi töid teeks, siis ei saaks ka kunstiga tegeleda,“ leiab Juur, tuues välja, et täna soovib enim inimesi tulla teaduskeskusse turunduspraktikale, kõiki aga vastu ei võeta. „Kui rääkida, kui tihti meil töökojas praktikante käib, siis minu ajaloos ehk kuue aasta jooksul tuleb nüüd teine,“ märgib Juur.
Rohkem käed-külge tegevusi
Kui AHHAAs saab külastaja atraktsioonidele käed külge panna, siis seda soovib Juur ka koolielus rohkem näha. „Eks me oleme huvitekitajad, püüame näidata, et kui midagi õpid, siis sellel on side päris maailmaga, ja vastupidi ka. Meil on Tartu Forseliuse kooliga selline projekt nagu Ahhaalik kool. Kuna meil on majas palju käed-külge tegevusi, siis püüame õpetajatele ja õpilastele luua materjalid, mida saab reaalainete tundides päris eluga siduda, et õpetajal poleks vaja hakata ise katseid välja mõtlema. Kui Jõgevamaal leidub kool, kes tahab pilootprojektist osa saada, siis võib meiega julgesti ühendust võtta,“ kutsub teaduskeskuse juht.
Mida tänapäeva õpilane AHHAA keskuselt ootab? „Kardan, et see, mida klient ütleb, et ta tahab, ja see, mida ta tegelikult tahab, ei ole üks ja sama, see hüpotees on mul aastatega arenenud. Huvitav on jälgida seda kooligruppide puhul. Kui nad tulevad siia läbima õppepäeva, siis nende motiveeritus on ühtmoodi, kui nad tulevad ja teevad läbi peaaegu samasuguse programmi, aga teavad, et tulevad klassiekskursioonile, siis on nende motivatsioon hoopis suurem. Inimesed näevad AHHAAs õppimise kohta läbi toreda äraolemise,“ märgib Juur, kelle sõnul käib keskuses ka peresid, just kvaliteetaega veetmas.
„Küsides, milline muutus on ühiskonnas kõige suurem olnud, siis see, et võimalused käeliseks tegevuseks, kus saaks terve pere osaleda, on drastiliselt vähenenud,“ leiab ta. Näitena toob ta tööõpetuse ja kodunduse tunnid, mis on eraldi poistele ja tüdrukutele ning kus üks ei saa näha, mida teine teeb.
Tööõpetus au sisse
„Me püüame pakkuda võimalusi ka neile, kellel pole garaaži või vanaema-vanaisa, siis saab tulla ja midagi teha,“ märgib Juur, kes leiab, et mõni teadmine võibki olla kogemuslik ja kõike ei peagi teooriaga seletama. „Kui panna Markko Märtin ühte tuppa füüsikaprofessoriga, kes pole eales autoga sõitnud, siis kumb teab rohkem? Tuleb välja, et mõlemad: üks tunneb matemaatikat, teine päriselu, ja tõde on vahepeal. Mu mure on huvitegevuse osas olnud ka see, et vaadates Euroopa ja Ameerika poole, tahame, et õpetajad ja juhendajad oleksid õpetamist õppinud. Ma olen natuke selle vastu, eriti kui räägime käelistest ja kogemuslikest asjadest. Kas Markko Märtin võiks juhendada rallispordiringi? Mulle on vastatud ei, sest tal puudub selleks pedagoogiline pädevus ja ta ei oska rallispordi väärtusi edasi anda. Ma leian, et esmalt peab olema inimene, kellel on teadmised ja kogemused ja siis võib sellele järgneda õpetamise teooria.
Ka tänane AHHAA keskus püüdleb selle poole, et koolis rohkem praktilist tegevust oleks. „Me püüame seista huvitegevuse eest, et Markko Märtini sugustel oleks võimalik huviringe juhendada, ilma et neil oleks kõigepealt vaja läbida pedagoogiõpet,“ räägib mees, kes peab tänapäeva koolis alaväärtustatud ressursiks just tööõpetust.
„Meenutan oma tööõpetuse tundi, kus pidime tegema haamrile varre. Nii palju, kui ma mäletan, osteti juba toona haamrivarsi poest ja ostetakse ka täna. Vaja oleks näiteks selliseid baasoskusi, kuidas akutrelli käes hoida või mis loom see silmusvõti on.“
Teaduskeskuse juht lisab, et koolijuhina kaotaks ta tööõpetuse tunni tänasel kujul, tooks juhendajateks hea koduperenaise ja ehitaja, õpetaks poisse ja tüdrukuid koos ja vaataks, mis välja tuleb. „Me veel täpselt AHHAAs ei tea, mida tööõpetusega ette võtame, aga ma näen, et see on võimalus, kuidas me koolidest tuleksid veelgi paremad inimesed.“
Muutused koolis ei küsi Juure arvates ei õpetajate ega koolijuhtide vanust, rääkimata kohalikust omavalitsusest või riigist. „Kuniks kooliga poliitilisi mänge ei mängita, saab koolijuht teha, mida tahab. See ei küsi vanust, vaid seda, kas inimesel endal on usku, tahtmist ja kõike muud. Ka kohalik omavalitsus saab hea seista, et koolidel oleksid juhid, kes saavad, tahavad ja viitsivad. Kui me käitume täpselt reeglite järgi, täpselt keskpäraselt, siis just täpselt keskpärasteks me jäämegi. Kui tahame sellest hälbida, siis peame midagi vastu ootusi tegema,“ leiab Juur, lisades, et üks variant on jääda õppekava muudatusi ootama, teine variant on teha asjad sisuliselt korda ja vaadata, kas selle tulemusena sai õppekava ühel või teisel moel täidetud.
Seda, et eestlased oleksid muutuste vastu, Juur ei arva. „Võrreldes end ükskõik millise Euroopa riigiga, siis oleme ülikiired muudatuste vastuvõtjad. Me oleme lihtsalt skeptilised kõige suhtes.“
Kui hariduses püütakse viimasel ajal reformida just põhikooli ja gümnaasiumi lõpueksameid, siis Andres Juure hinnangul on see moraalne küsimus. „Kui me mõõdame lapsi kooli lõpus, saades tulemuseks, et Juku on näiteks 180 cm pikk, siis kõik on sellega nõus. Teadmisi mõõtes aga nii ei ole Mõned õpetajad hakkavad õpilasi eksamite jaoks dresseerima, koolid jooksevad tabelite järel ja õpilased ise tunnevad end psüühiliselt halvasti, pidades ennast teistest kehvemaks. Seepärast ilmselt tahetakse eksameid reformida,“ sõnab mees, kes füüsikuna leiab, et mõõta võib, iseasi on, kuidas tulemustesse suhtuda. Kui suudetaks riigieksameid sama neutraalselt võtta kui oma pikkust või massi, poleks probleemi. „Minu jaoks ei ole see iial probleem olnud. Ma tean, kus ma olen tugev, tean, kus olen nõrk, ja tean, kus ma võrreldes teistega olen. See oli riigieksami algne eesmärk, aga ma saan aru, miks seda muuta taheti, sest hakkas võistlus seal, kus seda ei pea pidama. Lõpuks peavad gümnaasiumilõpetajatest saama head inimesed, mitte 17, 20 või 50 punkti mingil skaalal. See, kuidas me mingitesse tulemustesse suhtume, on läinud viltu, mis seda ravib, ma ei tea,“ tunnistab ta.
Näitusi dinosaurustest robotiteni
Kaks korda aastas vahetatakse AHHAA keskuses näitusi ning oktoobri lõpuni saab tänavu tutvuda meresaurustega. „Detsembris tulevad illusioonid. Pärast seda toome siia jupikese CERNi ehk näitame, kuidas Prantsusmaal osakesi kiirendatakse. Selleni tuleb aga veidi oodata. Kevadel tahame välja tulla robolahinguga. Kutsume kõiki, eriti tööõpetuse õpetajaid ja lapsevanemaid koos lastega ehitama roboteid. Nende võistluse eesmärgiks on ise terveks jääda ja vastane kahjutuks teha. See on midagi, mida tööõpetuse tunnis, kuuris või garaažis ehitada ja millega tulla kevadel võistlema. Selle aasta teise koha omanikud olid väikesed poisid isadega, selliseid meeskondi loodame kevadel palju rohkem näha.“
Andres Juure juhitavat AHHAA keskust külastab aastas üle 200 000 inimese. Juurdeehitise mõtteid on mõlgutatud, kuid praegu sellega veel ei tegeleta. „Pigem püüame maja sisemiselt niimoodi kohandada, et saaksime külastajaid paremini vastu võtta. Kui maja kunagi projekteeriti, oli plaan 100 000 külastajat aastas. Remontimise asemel ehitame mõned sõlmed ümber. Ka sellel talvel on meil plaan mõned nädalad suletud olla, et teha mõned sõlmed paremaks, et suurt rahvamassi oleks parem vastu võtta,“ räägib mees lähiaja plaanidest.
Teaduskeskuse juhi sõnul on välisturistide arv kõikunud 30-40 protsendi vahel, viimastel aastatel on nende osakaal veidi vähenenud, sest eestlaste korduvkülastuste arv on suurenenud. „Laias laastus kolmandik külastajatest tuleb üle piiri, lõviosa on Lätist, Venemaalt, Soomest ja Leedust,“ märgib ta.
Andres Juure elukäik
* Sündis 15. aprillil 1986 Jõgeval
* Lõpetas aastal 2005 Jõgeva gümnaasiumi
*Lõpetas 2008 füüsika alal Tartu ülikooli bakalaureuseõppe ja 2011 füüsikaõpetaja erialal sama ülikooli magistriõppe
* 2010-2012 Puurmani gümnaasiumi informaatika- ja füüsikaõpetaja
* Alates 2010 OÜ Teadusmosaiik juhatuse liige
* Alates 2012 SA Teaduskeskus AHHAA juhatuse liige
* On olnud teadusbussi aktivist, Tartu linna laste teaduslaagri korraldaja, Raadio 2 teadusminutite autor, telesaate “Rakett 69” teadustoimetaja jne
* Perekond: abikaasa Merlin ning pojad Artur (7), Kristofer (5), Robin (1)
KERTTU-KADI VANAMB
