Alates 2012. aastast töötab Põltsamaa ühisgümnaasiumis inglise keele õpetajana Agne Kosk, kes on oma töö eest pälvinud maakonna aasta õpetaja tiitli. Agne Kosk on tunnustuse üle rõõmus, ent veelgi olulisemaks peab ta oma töös õpilastelt tulevat positiivset tagasisidet, sest just nende pärast ta oma igapäevatööd teebki.
Agne Kose lapsepõlvekodu asus Tallinna kesklinna ja vanalinna piiril. Elukohaks oli kortermaja. Naise sõnul meenuvad talle lapsepõlvest mängud koos teiste lastega, keda ümbruskonnas oli päris palju. See oli lasterohke rajoon koos parkide ja muude laste jaoks atraktiivsete võimalustega. “Internetti veel minu varases lapsepõlves ei olnud ja arvuteid ka mitte. Olid küll mingisugused mängukonsoolid, aga need polnud nii põnevad, et lapsed nende ette “naelutatud” oleksid olnud.”
“Meie mängisime põhiliselt jalgpalli. Mängukaaslasteks olid enamasti poisid, aga mulle nendega koos mängida väga meeldis. Minu jaoks polnud oluline kas ma mängisin nukkude või n-ö poiste mänguasjadega. Ei meenu, et me oleksime näiteks kodu mänginud. Käisin Endla lasteaias, millest on mul väga positiivsed mälestused. See lasteaed oli natuke kooli moodi, kus õpetati teatud harivaid asju rohkem kui mõnes teises lasteaias. Meile õpetati inglise keelt ja seetõttu sain inglise keeles väikese põhja alla, millelt oli hiljem hea õppimist jätkata. Paljude lasteaiakaaslastega läksin koos esimesse klassi,” meenutas Agne Kosk oma lapsepõlveaega.
Omas oskust õpitav endale selgeks teha
Agne koolitee algas Jakob Westholmi gümnaasiumis, kuid juba teises klassis jätkas ta õpinguid inglise kolledžis. “Minu vanemad ei survestanud kunagi mind midagi tegema. Kui ema kolledžisse viis, küsis lihtsalt minu käest, kas ma tahan sinna õppima minna. Ma olin juba Westholmi gümnaasiumis inglise keele eriklassis ja küllap see andis julgust ning tekitas huvi inglise keele õppimist süvendatult jätkata. Kord oli selles majas karm, aga ilmselt tulenes tugev distsipliin sellest, et seal õppis n-ö valitud seltskond. Need mõlemad koolid olid mu kodule lähedal. Katsetele mind inglise kolledžisse viidi ja sisse ma sain. Olen läbi elu olnud viieline õpilane. Mul on alati olnud oskus kõik vajalikud asjad hästi selgeks õppida. Seda küll rohkem teoorias, ma ei olnud kunagi praktiliste projektide fänn.
Olen kõiges olnud piisavalt hea, et oma viied kätte saada, välja arvatud kirjatehnika. Seda et mu kirjatehnika kuigi hea ei ole, võivad nüüd mu õpilased kinnitada. Täielikult puudub mul anne muusikas. Kui nüüd tagantjärele mõtlen, siis ei oska isegi aimata, kuidas muusikaõpetuse hinne mul viis sai olla. Samamoodi ei ole mulle kunagi sobinud tantsimine ja rahvatantsu vastu pole mul kunagi huvi olnud, mis ei tähenda, et mulle rahvatantsu vaadata ei meeldi. Vastukaaluks minu andetusele muusikas on mul alati olnud tõsine huvi ajaloo vastu. Mingeid meeldimisi erinevaid õppeaineid silmas pidades mul ei olnud. Kui eelistused mingil määral tekkisid, siis alles põhikooli lõpus, sest enne seda on kõik väga õpetaja põhine,” rääkis ta.
Meeldis süsteem ja akadeemilisus
Enamik inglise kolledžis õppinud klassikaaslastest jätkas õpinguid ka sama kooli gümnaasiumiosas. “Minule gümnaasiumis jätkamine loomulikult sobis, sest mulle meeldis selle kooli süsteem ja akadeemilisus. Võin enda kohta öelda, et suudan kõigis õpitud oskustes omandada 95 protsenti, aga lausa sadat ma ei anna vist üheski oskuses välja. Ehk välja arvatud inglise keel ja ajalugu. Ma pole inimene, kes suudab midagi pähe õppida, vaid ma pean asjadest aru saama, sest suudan luua seoseid. Lisaks inglise kellele õppisin kuus aastat ka prantsuse keelt, millest olen suure osa praeguseks unustanud. Olen õppinud ka vene keelt, aga seda räägin küllalt kehvasti, ehkki vene keelest aru saan oluliselt paremini kui räägin. Mingil määral olen õppinud ka saksa ja hiina keelt.
Aga hiina keelega on minu jaoks olukord tunduvalt keerulisem, sest hiina keel ei ole minu õpitud teiste keeltega seotud. Piltlikult öeldes ei ole mul hiina keele osas millegagi tühimikke täita. Prantsuse keele tühimikud suudan ma inglise keelega ära täita. Aga kuni viiendiku osas suudaksin lihtsast hiina keelest vast aru saada. Inglise kolledžis õppimise üle tunnen siiani siirast heameelt ja olen selle üle väga uhke ning mõistagi sain sealt kaasa väga tugeva inglise keele,” jutustas Agne Kosk oma kooliajast.
Praegu teab ja näeb ta kuidas Põltsamaa gümnaasiumi õpilased saavad tegutseda erinevates huviringides, aga Tallinna eliitkoolis õppivad lapsed endale sellist “luksust” lubada ei saanud. Kui väikeses kohas asuvad enamasti kõik huviringid ühes ja samas kohas, siis Tallinnas tuleb mõnes kaasalöömiseks sõita hoopis teise linna otsa, pealegi on seal huviringid tavaliselt päris kallid.
Omal ajal poleks tal muudes huviringides osalemiseks aega ega jaksu olnud, sest juba alates esimesest klassist asus ta paralleelselt üldhariduskoolis õppimisega õppima ka Tallinna kunstikooli. Agne tõdeb, et see ema tehtud valik juhuslik ei olnud, sest tal on päris hea kompositsiooni- ja värvitaju. Tema valikuks oleks võib-olla hoopis jalgpall olnud. Aga just kunstikoolist leidis ta endale parimad sõbrad, kellega tänaseni läbi käib.
Vaatamata sellele, et Tallinn on Eesti suurim linn, mis pakub eelkõige noortele inimestele rohkelt ahvatlusi, siis naise sõnul oli ta siis, ja on praegugi, karsklane ja pigem nautis vaiksemat olemist ega tahtnud minna klubidesse või muudesse rahvarohketesse lõbustuskohtadesse. Küll käis ta koos lähemate sõpradega kinos ja mõnikord ka üksteisel külas.
Tahtis suhtlemist võimaldavat ametit
Gümnaasiumi lõpetas Agne Kosk kuldmedaliga. Vaatamata suurpärasele lõputunnistusele ja oskusele õppida, tal peale gümnaasiumi lõpetamist selget sihti silme ees ei olnud. Mingeid valikaineid, mis valiku kergemaks oleks muutnud, siis samuti polnud. Tulemustelt oleks ta saanud valida edasi õppimiseks enam-vähem ükskõik millise eriala. Sealhulgas õigusteaduse. Lõpuks otsustas ta Tartu ülikooli ja inglise filoloogia kasuks.
Agne Kosk kaalus ka õigusteaduse õppimist, aga eetilistel põhjustel tundus see vastuvõetamatu. Kui peaks advokaadina seisma kohtualuse eest, kes on selgelt süüdi milleski, mis Agne arusaamadega on välistatud, ei soovi ta, et kurikael pääseks tänu tema heale tööle n-ö terve nahaga või saaks kergema karistuse.
Samuti paelus teda geeniteadus, aga ta kartis, et kui ta mõnda laborisse maha istub, siis sinna ta üksi istuma jääbki. Agne sooviks oli töötada ametis, kus saab inimestega koos olla. Inglise filoloogiat sai peale bakalaureusekraadi omandamist minna edasi õppima magistriõppesse, mille lõpetamise järel oli võimalus saada nii tõlgiks kui inglise keele õpetajaks. Agne Kosk tõlgiks hakata ei soovinud, sest see tundus talle väga igav.
Elukeskkonna vahetumine Tallinnast Tartusse õppima asumiseks probleemiks ei osutunud, sest kui Agne juba rutiinse tegevuse juurde on jõudnud, ei pane ta enam ümbritsevat keskkonda tähelegi. Pigem oli tema jaoks ümber kolimine lihtsalt tüütu nagu ka Tartusse korteri otsimine. Ühiselamu poleks tema jaoks kõne allagi tulnud, sest ta poleks suutnud elada võõra inimesega ühes toas. Küll jagas ta Tartus oma sõpradega sama korterit, igaüks omaette toas.
Küll hakkas ta korvpallitreeningus käima, mille üle ta veel tagantjärelegi suurt rõõmu tunneb, sest nii sai vaimse ja füüsilise poole tasakaalus hoida. Korvpallitreeningutel käisid ka teiste erialade tudengeid, sealhulgas kehakultuuri, semiootika jt alade õppureid. Ta sai lausa Tartu maakonna naiste korvpalli liigas kaasa mängida.
Põltsamaa tundus kõige sobivam
Peale bakalaureusekraadi omandamist sattus Agne Kosk Põltsamaale. See oli väga suur juhus, et elutee ta sellesse väikelinna tõi. Põltsamaal ta varem käinud ei olnud, võib-olla korra sealt läbi sõitnud. Üks tema kursuseõde elas Adaveres ja seetõttu oli tal Põltsamaa lähipiirkonnast siiski mingisugune ettekujutus olemas.
Kooli tuli ta programmi Noored kooli kaudu. Agnele tundus, et õpetajatöö võib tal hästi välja tulla. Sõbrad olid tema otsuse peale väga üllatunud. See oli aeg, mil õpetajatest veel nii suurt puudust ei tuntud. Tal oli võimalus kandideerida Kesk- ja Lõuna-Eestis paari-kolme kooli. Huvitavaks kohaks, kuhu oleks saanud tööle minna, tundus Hummuli Valgamaal. Siis kuulis ta oma õppejõult, et Põltsamaale otsitakse inglise keele õpetajat. Sellele kohale otsustas Agne Kosk kandideerida, Tallinna-Tartu maantee ääres asuv koht tundus talle väga sobilik, sest tal on siiani sidemed nii Tallinna kui Tartuga. Ja ta valitigi kandidaatide seast välja.
Põltsamaal asus ta tööle 2012. aasta septembrist alates ning osales veel kahe aasta jooksul Noored kooli programmi õpingutes. Kui Agne esimest korda 2012. aasta juunis Põltsamaale sattus, nägi kooli juurde kõndides, kuidas inimesed rannas võrkpalli mängisid ning kuidas kõik oli ümberringi ilus ja roheline, see jättis talle väga positiivse mulje. Samas tajus ta, kuidas Põltsamaa on väga aktiivne, samas väike ning kompaktne linn.
Õpetajatöös on Agne Kose jaoks oluline, et ta saab õpetada gümnaasiumiõpilasi, sest väikeste lastega töötamine talle ilmselt ei sobiks. Esimene kooltund tuli anda 12. klassile, õpilaste vanus oli siis 19 eluaastat ja ise oli ta sel hetkel 22aastane. Ta ei arvanud kordagi, et noortega töötamisega hakkama ei saa, ehkki kolleegid pidasid teda väga nooreks ja pelgasid, et õpilased n-ö istuvad talle lihtsalt pähe. “Ma ei ole üllatunud selle üle, et noortega töötamine mul välja tuleb. Olen üllatunud selle üle, et see nii hästi välja tuleb,” tõdes noor õpetaja. Nüüd õpetab ta Noored kooli programmis juba ise tulevasi õpetajaid ja teab, et õpetajateks pürivad nüüd veidi vanemad, kel ehk on õpetajaks saamise soov tasapisi välja kujunenud.
Agne Koske ei paelunud gümnaasiumis õppides mingid erilised meetodid, vaid ta on alati hinnanud neid õpetajaid, kellel on oskus panna ennast kuulama, kellest saab aru ja kes annavad eeskuju nii, et tahaks ise samasugusele tasemele jõuda. Nüüd loodab ta seda ise suuta.
Keerulisem oli temaga harjuda 11. ja 12. klasside õpilastel, kellega ta ei saanud koostööd teha kolme aasta vältel ja kes olid juba teistsuguse õpetamise ning nõudmistega harjunud. Agne Kosk ütles, et on suutnud luua head suhted peaaegu kõikide õpilastega. Kuigi kolleegid on talle öelnud, et ta ei peagi kõigile meeldima, püüab ta siiski lähtuda põhimõttest, et mida positiivsem suhe on tal õpilastega, seda paremad on tulemused.
Võõrkeelte õppimisel Agne Kosk motivatsiooni üle ei tähtsusta, vaid on seisukohal, et õpetaja peab õpetatava aine huvitavaks tegema. Kindlasti ei nõustu ta arvamusega sellest, et inglise keelt oskavad tänapäeval paljud inimesed ja väga heal tasemel. Agne sõnul peaksid noored iseendalt, inglise keele oskust silmas pidades, nõudma absoluutset kõrgtaset. Ei piisa ainult sellest, et inimene saab inglise keelega reisil olles hakkama. See pole Agne silmis Eestis märkimisväärne ingliskeele oskus, ega anna enam eelist. Eesmärk peaks olema, et inimene saab inglise keeles hakkama väga kõrgetasemelises suhtlemises. Mujal meilt lausa niisugust taset inglise kelle valdamisel ei eeldata, aga Eestis on konkurentsieelis ikkagi ainult väga headel keeleoskajatel.
Töö neelab enamuse ajast
Agne Koselt on juba korduvalt küsitud, kas teda Tallinnas elanud ja üles kasvanud inimesena sinna tagasi ei tõmba. “Ma ei ole kuhugi laulatatud ega tee oma elus pikaajalisi plaane. Hetkel ei tunne ma tõmmet Tallinnasse tagasi minna. Mulle meeldib, et siin on väike kogukond, et siin kõik kõiki tunnevad, et siin on väga puhas, et siin on öösel pime, sest siin puudub Tallinnaga võrreldav valgusreostus, et siin on väga rahulik, et siin on piisavalt sportimisvõimalusi jne. Olen siin niikaua kuni mul on siin hea olla. Igapäevase töö kõrvalt saan tegeleda ka muude projektidega, näiteks olla koolitajaks programmis Noored kooli, hiljuti tegutsesin vabatahtlikuna Euroopa Liidu eesistumisel EU riikide haridustöötajate kokkusaamisel, peagi on tulemas veel üks koolitus. Kahel esimesel aastal Põltsamaal oli mul nii palju tegemist, et polnud aega mõeldagi selle peale, kes ma olen või kust ma tulen. Tööpäevadel mul millekski tööväliseks peaaegu aega ei jätku. Isiklike asjadega saan enamasti tegeleda nädalavahetustel.
Elan kooli ühiselamus ja naudin ka neid nädalavahetusi kui saan internaaditoas omaette olla ja raamatut lugeda. Üüriksin tegelikult hea meelega endale korteri, aga Põltsamaal üüriturg peaaegu puudub. Ma ei väldi noori ühiselamu kaaslasi, vahel ajan nendega juttu, mõnikord teeme koos köögis süüa. Võin kinnitada, et kooli ühiselamus on väga rahulik ja seal elavad korralikud ja rõõmsad noored.”
Aasta õpetaja tiitli kohta lausus Agne Kosk, et üllatusena see talle ei tulnud. Tema unistuseks on, et seda ankeeti ei täidaks mitte kooli juhtkonna esindajad, vaid õpilased poolt. Aga ta on selle tunnustuse üle väga rõõmus ja toonitab ikka ning jälle, et kõige suurem rõõm on tema jaoks õpilastelt tulev positiivne tagasiside. “Kui õpetajad ja kolleegid omavahel üksteist tunnustavad, on väga tore, aga see pole niisugune tunnustus, mis mulle kõige rohkem korda läheb. Olen esimesest tööpäevast alates öelnud, et olen siin koolis õpilaste pärast ja kõik muu jääb minu jaoks tahaplaanile. Mulle väga meeldib, et õpilased saavad maakondlikule parimate koolilõpetajate vastuvõtule kaasa kutsuda oma lemmikõpetaja. Sellise õpilastele antud võimaluse tõttu on see minu lemmiküritus aastas,” rääkis Agne Kosk.
Agne Kose elukäik
*Sündis 1990. aastal Tallinnas
*Esimeses klassis õppis Jakob Westholmi gümnaasiumis
*Teise klassi läks inglise kolledžisse, seal lõpetas ka gümnaasiumi kuldmedaliga
*Asus Tartu ülikoolis õppima inglise filoloogiks
*Õppinud lisaks inglise keelele ka prantsuse, vene, saksa ja hiina keelt
*Bakalaureuseõppe viimasel aastal avanes võimalus kandideeris programmi Noored kooli
*Põltsamaale asus tööle 2012. aasta septembris
*Osales kaks aastat programmi Noored kooli õpingutes
TOOMAS REINPÕLD
