Sellel sügisel tähistab Kääpa naiste käsitööring oma tegutsemise 20. aastapäeva.
Eestvedajaks on Aili Reinthal, kellel on kuldsed käed ja tema kohta jätkub kõigil teda tundvatel inimestel ainult kiidusõnu.
Käsitööringi jaoks on 20 aastat ikkagi üsna muljetavaldav iga. See pole lihtsalt niisama kokkukäimine ja käsitöö tegemine, vaid see on juba nagu üks korralik sõbralik pere. Tullakse suhtlema, uudiseid jagama ja neid kuulama. Ja teemad on nagu ikka tavapäraselt perele omased ehk siis räägitakse kõigest.
Koos käiakse igal pühapäeval ja kui on mingi suurem ja kiirem ettevõtmine, siis tihedamini ja vastavalt vajadusele. Juba kodus, kui sättima hakatakse, hea tuju tõuseb ja pühapäevad on väga oodatud, sest nii tähtis on kodunt välja saada ja see hoiab toonuses. Naised on seisukohal, et käsitööringi liikmed on isegi lähedasemad kui mõned sugulasedki ja et vanusevahe on lausa 40 aastat, siis on esindatud kõik põlvkonnad. Kui oma lapsed on juba liiga suured ja tegemisi mujal rohkem, siis kaasa võtmist nõuavad lapselapsed. Nii on alati keegi, kes oskusi ja teadmisi edasi kannab. Tähtis ei ole ju see, kui hästi sa oskad, vaid igaüks paneb oma töö sisse tegemise rõõmu ja nii ongi tulemus parim. Talendid selguvad töö käigus. Proovida tasub alati, sest mõnikord sa ise ei teagi, mida oskad ja üllatad positiivselt nii ennast kui teisi.
Märksõnaks taaskasutus
Üheskoos pannakse paika aasta märksõnad, millele rohkem tähelepanu pööratakse. Kui juhendaja Aili mingi uue teema välja pakub, siis kinnitab ta: „Arutatakse ikka ühiselt läbi, mida tahetakse selgeks õppida. Siiani pole ühtegi õpetust tagasi lükatud – kõike peab vähemalt korra elus läbi proovima, on naised kindlad.”
Siidimaalimine, kangastelgedel kudumine, viltimine, klaasimaal, portselanimaalimine, taimetrükk, salvrätitehnika ja aina edasi ja edasi on nipet-näpet, nagu naised ise nimetavad. Materjalide poole eest hoolitseb Aili ise ja taaskasutus on kõige tähtsamal kohal. Lapitehnika on aga see, mis kõik need aastad on läbivaks teemaks olnud ja selles on palju korda saatnud iga naine. Koos on valmis saadud suurte näituste jagu lapitekke, lapipilte, poekotte, põllesid. Näitused on väljas olnud kohapeal ja ka näiteks Palamuse laadal ja Tartus Tamme raamatukogus ja Mustvees kultuurikeskuses.
Nii nagu igaüks meist, tahtsid ka ägedad mutid meie riigile ja ka endale juubeliks ägeda kingituse teha. Kõik olid ühel meelel, et tuleb teha midagi, mida kõige rohkem osatakse. Nii tehtigi neli korda kuuemeetrise teki õmblemisega algust juba sügisel ja valmis saadi veebruarikuuks. See oli suur eesmärk, aga oldi kindel, et saadakse hakkama. Ühisesse tegemisse panustati palju aega, energiat ja tulemus sai parim. Nii käibki kõik ägedate muttide tegemistes – kõike tehakse suure innu ja rõõmuga. Praegu asub tekk kõigile vaatamiseks ja hoidmiseks Saare raamatukogus.
Traditsiooniliselt iga maikuu viimasel pühapäeval käsitöö hooaja lõpetamisel on ette võetud taime- ehk rohevahetus, kus käiakse kellegi käsitöönaise aias külas. „Kui sul oma aias on midagi põnevat ja jääb üle, siis toimub ikka jagamine. Nii lähedki aeda ja vaatad, et kelle põõsas või lill on õitsema läinud,“ kõneleb Aili. Kõikide aedades on Aili endagi aiast pärit kindlasti midagi, mis silma rõõmustab. Naiste sõnul lisab see ka vastutust, sest kuidas sa üles tunnistad, et taime eest piisavalt ei hoolitsenud. Sama hull on muidugi, kui liigselt hoolitsed ja taim seda üle ei ela. Tavaliselt taimede vahetusega käivad kaasas ka soovitused ja õpetussõnad. Koos on ette võetud ka reise, mis taimeteemaga seotud – Luua, Räpina, Palusalu aedadesse. Kui pühapäeval kokku tullakse, siis mitte kunagi ei puudu laualt ka toit, sest päev on tavaliselt pikk. Juhendaja Aili ootab juba kaetud lauaga ja igaüks toob kaasa midagi suupärast. Tähtis ei ole üldse, kas toit on midagi tavalist või on proovitud hoopis uut. Teinekord jagatakse ka retsepte ja näpunäiteid. Käsitööseltsi tegemised ja toimetamised on jäädvustatud järeltulevate põlvede jaoks fotode ja üleskirjutustega kroonikas. Nii on neil endal ka võimalik aeg-ajalt meenutada ja head meelt tunda tehtud tegemiste üle.
See aasta on juubeliaasta
Sellel aastal pööratakse rohkem tähelepanu patjadele ja sellele, kuidas vanasti käsitööd tehti. Proovitakse erinevaid tehnikaid ja jällegi on märksõnaks taaskasutus. Kindlasti on kõigil kodudes vanu salle, pitse, linikuid, paelu jne ja need vormistab iga naine omapäraseks padjaks. Algus on tehtud ja tulemustega ollakse rahul ning jällegi on tahetakse saada valmis mahukas näitus, et seda ilu ka teistega jagada.
„Ma olin seda kooskäimist nii väga oodanud ja suur rõõm oli naistele jälle teada anda, et saame kokku,” tunnistab Aili pikka kodusolemise aega meenutades. Alustati õues, kus prooviti valmistada betoonist pitsilisi lillevaase ja küünlajalgu. Jälle uus kogemus ja uued teadmised. Ja kooskäimised jätkuvad, ja nagu perele kombeks, see ka kasvab. Sest kus on koos palju häid ja toredaid inimesi, sinna on ka kõik samade väärtushinnangutega inimesed teretulnud.
ULVI TAMM
