Selle ajani, kui tuleb meelde vana lastelaul linnukestest, kes juba väljas laulavad, kulub päris mitu kuud, ja just praegu näitab kauaoodatud talv meile, mida ta tegelikult võib ja suudab.
Need, kel soe trassi kaudu tuppa jõuab, võivad olla muretumad neist, kes veetorusid katma ja soojendama peavad ning hoolega ahju- ja pliidisuu ees askeldavad. Siiski on mure tihaste, rohevintide ja teiste pisisuleliste pärast ühine ja üks kaubaartikkel, mis poodidest praegu otsa saama kipub, on linnutoit. Rääkigu teadlased pealegi, et meie talvised linnud inimese hoolitsemist ja poputamist nii väga ei vaja ning söögilaua võiks neile välja panna alles mitmenädalase pakase järel. Väikesi sulelisi akna taga sebimas näha, neid kokku lugeda ja nende liike määrata on ju nii ütlemata kena. Aga kui kostilisi kogu aeg ei jälgi ja toit otsa saab või seemned mahutisse kinni jäänud, tuleb keegi neist peagi aknale koputama. Küll nad teavad, et inimestel on välja kujunenud refleks sellele märguandele loogiliselt reageerida!
