Ärkamisaja eesti haritlased koondusid Tartu Ülikooli juures Eesti Üliõpilaste Seltsi osakonda Vironia, mis teiste korporatsioonide eeskujul valis endale tunnusvärvid. Paljude tollaste ja tänaste kaastegevate arvamuse kohaselt meenutab sinine kodumaa taevasina ja must meie mullapinda, valge aga väljendab lootust ja usku isamaa helgesse tulevikku.
Lisaks ülikoolile oli teisigi rahvusliku ärkamise taimelavasid ja nende hulgas silmapaistvalt Põltsamaa, kus asus Eesti esimene trükikoda ja töötas Beermanni kihelkonnakool. Selle kooli olid lõpetanud üsna paljud EÜSi liikmed ja mitmed asutajaliikmed, mistõttu Põltsamaa kihelkonnakooli on sageli nimetatud EÜSi hälliks.
Sinimustvalget soovitas Gustav Beermann
Koolijuhataja Gustav Heinrich Beermann soovitas EÜSi lipuvärvidena sinist kui truuduse, musta kui tõsiduse ja valget kui hingepuhtuse tähist. Tema pojapoeg Christoph Martin Beermann kirjutab perekonnakroonikas aga, et seletused olid sinine kui isamaaustavus, must kui tõsidus ja sihikindlus ning valge kui südamepuhtuse väljendaja.
Otepää koduleheküljel lõigus, mis käsitleb Eesti lipu ajalugu, väidetakse, et see värvikolmik kinnitati Vironia asutamiskoosolekul Tartus 1881. aasta 29. septembril, kus Aleksander Mõtuse idee põhjal kinnitati korporatsiooni värvid järgnevalt: sinine – Eestimaa taeva, järvede ja mere peegeldus, tõe ning rahvuslikele aadetele ustavuse sümbol; must – kodumaa mulla ja rahvuskuue värv; valge – rahva püüd õnne ja valgustuse poole.
Sealsamas tõlgendati ka nii: sinine – usk Eesti tulevikku; must – Eesti mullapind, raske minevik; valge – lootus Eesti ilusasse tulevikku, aga ka: sinine – väljendab usku ja lootust eesti rahva tulevikku, samuti on see ustavuse sümboliks; must – meenutab eesti rahva sünget ja piinavat minevikku, kodumaa musta mulda, luuletustes peetakse musta armastuse sümboliks;
valge – sümboliseerib eesti rahva püüdeid hariduse ja vaimuvalguse poole, samuti talvist lund, suviseid valgeid öid, Eesti kaskede valget koort.
Tänane tõlgendus (vt. DELFI) kõlab ka nii: sinine – usk eesti rahva paremasse tulevikku; see on ka kokkukuuluvuse ja sõpruse märk; must – kodumaa mullapinna, mineviku värv; valge – lootuse ja aususe värv.
Lipu olemasolu tähtsam kui isikute tegevus
EÜS ajalooraamatus on aga kirjutatud: “Esimese sinimustvalge lipu valmistamise idee algatab Dr. Karl August Hermann 1884. aasta talvel või varakevadel Tartus …”
Uue-Põltsamaa vallas Võhmakülas sündinud dr. Karl August Hermann oli Beermanni kooli õpilane ja õpetaja, aastail 1882-1885 aga Tartus ajalehe Eesti Postimees toimetaja. Loomulikult oli tal 1884. aastal meeles nii kihelkonnakool kui Gustav Heinrich Beermanni mõtisklused sinimustvalge värvidest.
Varajasem Eesti lipu ajalugu esitleb kaljukindlana versiooni, et esimese sinimustvalge lipu valmistamise idee kuulub Karl August Hermanni abikaasale Paula Hermannile. Küllap oli nii, et doktor abikaasale seltskonnas vastu ei vaielnud.
Nii olulise teema puhul tunnevad paljud ja rõhutavad mõnedki oma isiklikku osa, nii nagu kuuleme-näeme ka meie taasiseseisvumise järelkajastustes.
Siinkohal tahaks väita, et Eesti lipu olemasolu Riigikogus 1922. aasta 27. juunil kinnitatud riigilipuna, okupantide eest sarikate vahele peidetuna, margialbumis Otepää margina ja üldrahvaliku hella mälestusena oli taasiseseisvumise seisukohalt tähtsam kui selle või teise isiku tegevus.
Kolmikvärvide tähenduseseletuste paljususki näitab nende olulisust ja südantsoojendavat väärtust, ehkki oleks kenam, kui oleks üks seletus ja teada vaid üks lipuidee esitaja.
Segadusi tekib praegugi
Praegugi tekib segadusi. Nii väidab Ants Paju lipu sünni 125. aastapäeva üritust “Lipu sünd“ kavandades, et Beermanni osatähtsusele viitavad faktid on ilmsiks tulnud küllalt hiljuti, pärast koduloouurijate Heino Joosti ja Einar Hiobi 2001. aastal avaldatud raamatu “Beermanni radadel” ilmumist. Autorid avastasid raamatu koostamisel Põltsamaa kihelkonnakooli vilistlase Carl Frey mälestused esimese lipu sünniloost Põltsamaal.
Ometigi on selle raamatu saatelõigus lause: “EÜS-i sini-must-valgest lipust ja Beermanni perekonna osast selle saamisel on 1988. aasta juunis ajalehes Edasi kirjutanud Tiit Pruuli ja Toomas Frey.” .
Minu vanaisa Põltsamaa abipostmeistri Carl-Paul Frey käsikiri “Mõnda minu esivanematest ja minu elujuhtumistest, Põltsamaal 7mal aprillil
Postimehes ja Päevalehes avaldatud kuulutuse peale tuli 1939. aasta 23. septembril kokku 35 endist õpilast, sealhulgas tolleaegse koolijuhataja Gustav Beermanni pojad Gustav ja Christoph. Kadrina praosti Gustavi vaimuliku talituse järel kõneles Mihkel Melesk kooli tähtsusest ja Ferdinand Russi kooli ajaloost. Einelauas omavahelisel jutuajamisel meenutati palju endisi kooliaegu ja huvitavaid noorepõlve juhtumisi. Praost Christoph jutustas, et Eesti esimese lipu õmbles koolijuhataja tütar, kihelkonnakooli tütarlaste käsitööõpetaja Emilie Rosalie Beermann ja selle viis Tartusse tema vend Christoph Wilhelm Beermann.
Vironia liikmed teadsid Beermanni perekonna osa lipu valmistamisel, valiti Christoph esimeseks lipuhoidjaks. 1884. aasta 4. juunil oli Otepää kiriklas lipp Christoph W. Beermanni käes ja ta pidas piduliku kõne lipu värvuste tähendusest.
Kui Adolf Hitler baltisakslased Poola provintsidesse käsutas, jäid mõlemad Beermannid Eestisse ja ütlesid poegadele kategoorilise “ei“.
Sellest hoolimata sõitis Christophi poeg Saksamaalt sanitaarautoga siia isale järele, kuid vana pastor keeldus minemast, öeldes, et tema on esimene Eesti lipu hoidja ning tulevased põlved võiksid talle Saksamaale lahkumist ette heita.
iii
TOOMAS FREY
