Iga päev räägitakse aina enam, et miskit nagu on veel tulemas ja et elu saab ikka aina hullemaks minna. Niisugune hirmutamine ei lase inimesi enam isegi rahulikult suvepäevi nautida, kuigi rannahooaeg on juba alanud.
Homme on siis lõpuks mäss ka Eestis. Ametiühingute Keskliit kavatseb Tallinnas Lossi platsil meelt avaldama hakata. Valitsuse vastu. Selle asemel, et lõpuks kibekiiresti peenramaad kaevata, on pikatoimelised eestlased ära otsustanud: malakatega Toompeale marssida on edasiviiv jõud, tulemuslik tegevus. Seda tuleb teha, sest tõde on selgunud, paha Ansip on süüdi ülemaailmses majanduslanguses ja selles, et “Önn on Jönni maha jätnud”.
Kohe vägisi tulevad silme ette kaadrid legendaarsest “Kihnu Jõnnist”, kus mehed võõras sadamas laevalt ummisjalu minema jooksevad.
Sotsialistlik kisa on mõistetamatu
Muidugi on praeguses ülemaailmses majanduslikus keeristormis süüdi ikka just Eesti valitsus! Süüdi on parempoolsed! Ja pahempoolsete näpud sügelevad: saaks juba punalipukesi õmblema!
Kindlasti leidub ka tööandjate hulgas tõpraid, sest lollus ja õelus on teadupärast alati jaotunud üsna ühtlaselt, kuid praegune ametiühingute kisa on sedavõrd sotsialistlik, et jätab kaks võimalust: kas need inimesed pole algkooligi läbinud või nad õõnestavad riiki raskel hetkel meelega.
See, et grupp seltsimehi tegutseb mingitest arusaamatutest huvidest lähtuvalt, ei juhtu meie mail ju esimest korda. Ajalugu on täis iseenesetarkust, lehmakauplemist ja solgivedu.
Eeskuju ja õigustust nõmetsemiseks päise päeva ajal pakub ka tänapäev. Nimelt edestab Isamaa ja Res Publica Liidu esimees isegi ametiühinguid: Laar hoiatab erakonda, et Rahvaliidu kaasamine on poolik lahendus.
Miks saadab Laar “salakirja” erakonnakaaslastele, kui tegelikult on tal neist ju alati olnud veel vähem kui sügavalt ükskõik? Kas on tõesti nii raske üle saada dramaatilisest “lahkuminekust” sotsidega? Euroopa tingimustes on parempoolse ja kristlik-demokraatliku erakonna esimehe soov jätkuvalt sotsidega kaelustada mõistetamatu.
Noored lootku vaid iseendale
See oli väga palju aastaid tagasi, kui Laar lubas 1000 krooni igale lapsele. Hiljem lubas ta jagada rüperaale ja mida iganes. Tänaseks juba suureks kasvanud tollased lapsed ei viitsi tema süüdimatuid lubadusi kokkugi lugeda, kuigi mäletavaid neid.
Hoolimata Laari lobast ja valedest on noored lõpetamas põhikoole ja gümnaasiume. Paljudel tuleb lõpuaktusele minna paljajalu, sest töötuse ja muu langusega seoses on löögi alla sattunud kõige enam just koolinoored. Pärast koolilõpetamist kaob ka sümboolne lastetoetus ja ravikindlustus. Kõik noored ei mahu sügisel edasi õppima, neid ei oota ka töökohad ega isegi kaitsevägi. Töötuks ei saa nad ennast samuti vormistada, sest pole ju töötanud.
Ja noor põlvkond ei nõua ametiühingute, pensionäride ega komsomoliaegsete malevasõprade kombel endale sotsialismiaegseid erisoodustusi. Loota pole neil kellelegi peale iseenda. Seega on neil peagi aeg palju jõulisemalt sisse murda meie erakondadesse, et pühkida eest praegune kambakraatlikult kokkuhoidev põlvkond ja võidelda ise parema Eesti eest. Me pole veel olukorras, kus hullemaks minna ei saa. Vanade, sotsialismiaegsete võtetega edasi elada pole aga mingit vajadust ja vabas Eestis sirgunud põlvkonnal on aeg uksele koputada.
iii
JAANIKA KRESSA
