Põltsamaa kultuurikeskuses saab novembri lõpuni näha kohaliku kunstiseltsi aastanäitust. Eri autorite taieseid ühendavaks teemaks on seekord “Aeg ja ruum”.
Näitusel astuvad üles Salme Allikhein, Robert Brok, Aime Gretško, Ingrid Grünvald, Ethel Hakkaja, Pille Kadastik, Maire Kaju, Siiri Kaljund, Margit Karu, Külli Kivisild, Eire Kulbin, Ines Kuusk, Kaie Levit, Kaupo Lugus, Maie Luht, Marian Rõuk, Eike Salu, Eve Samberk, Erika Sari, Andre Saviauk ja Väino Valdmann, kellest enamik on Põltsamaa kunstiseltsi liikmed, aga mõned ka seltsi sõbrad. Ühise taiese, kollaaži “Liikuv aeg” on välja pannud kunstikooli (täiskasvanute) kujutava kunsti kursusel õppivad Riina Jaadla, Meeri Kreen, Kaja Koller, Erika Sari, Anu Seepter ja Meeli Sova. Kollaaž valmis neil Katrin Tamm-Kuusiku juhendamisel.
“Arvasin, et seekordne teema on paras pähkel, aga kõik suutsid sellele leida oma tõlgenduse,” ütles kunstiseltsi eestvedaja Ethel Hakkaja.
Ekspositsiooni süvenedes tundub siiski, et aega on näitusel rohkem kui ruumi. Meil siin väheasustatud Eestis ja väikelinnas Põltsamaal liiatigi pole ruumiga ilmselt probleemi: seda jätkub kõigile. Aja, selle mõju ja kaduvuse üle mõtisklemine on aga siingi omal kohal.
Aja kõige üksühesem sümbol on kell. Päris mitu autorit ongi läinud kellakujundi kasutamise teed. Väino Valdmanni kella kujutav akrüülmaal “Kulgemine” on tehtud head maitset ja kompositsioonireegleid järgides. Maire Kaju on oma segatehnikas taiesele “Ajalõiked” kokku kuhjanud kortsutatud kellapilte, mille vahelt paistab õrn naisesiluett. Viimane sümboliseeriks justkui eesti (või mistahes muu maa) naist, kes aja vintsutustele ja muserdustele ikka vastu pannud.
Kolkja aeg
Eve Samberki lihtne, aga nutikas taies “Kasulik aeg?” seab kahtluse alla kellakeeramise mõttekuse: kella tund siia- ja sinnapoole keerates me palju ei võida, aga stressi tekitame endale küll. Margit Karu, külalisesineja Jõgevalt, tõi aga Põltsamaa publiku ette digitrükitehnikas taiese “Kolm aega ühes ruumis”. Selle aluseks on Peipsi-äärses Kolkja külas tehtud foto: külapoe seinal on nimelt kõrvuti kolm kella, mis näitavad Tokyo, Kolkja ja New Yorgi aega. Kolkja inimese jaoks ongi Kolkja niisama tähtis kui tokiolase jaoks Tokyo, aga mastaabierinevus annab pildile mõnusa nihestatuse ja ruumielement on poeruumi näol samuti olemas.
Ajateema huvitavaid arendusi on näitusel veelgi. Siiri Kaljund on vaatluse alla võtnud näiteks taime elu eri faasid: kuidas seemnest saab aja jooksul taim, kuidas see õide puhkeb ja vilja kannab. Selline pilt sobiks võib-olla ka botaanikaõpikusse, aga kunstinäitusel saab see filosoofilise varjundi. Ka Salme Allikheina õlimaal “Muutuste tuules” on filosoofilise alatooniga, ainult et temal on taime asemel võrsumas inimelu. Erika Sari küsib oma kollaaži ja akrüülmaali “ristamise” tulemusel valminud taiesega, kas aeg on raha või raha aeg või ei toimi see suhe kumbagipidi. Kaie Leviti
Mitu autorit on aega kujutanud aga ühe tabatud hetke vormis. Maie Luht on oma õlimaalidel peatanud kevadised hetked (“Kevadine aeg” ja “Matk”), Marian Rõuk suvise loojanguhetke Saaremaal Koovi rannas, Eire Kulbin ja Pille Kadastik kauni õie puhkemise hetke, Kaupo Lugus hetke, mil naised end (riietest) vabade ja ilusatena tunnevad, Ingrid Grünvald hetke õitsva kirsipuu all, mida kassidki naudivad, Robert Brok hetke, mil loomeimpulsid õhuvõngetena temani jõuavad, Ethel Hakkaja hetked Chopini muusika ja värskete Vahemere-äärsete mälestuste seltsis. Etheli üks akrüül- ja üks õlimaal kannavad aja märke veel teiseski mõttes: need on sündinud tema enda vanade taieste ülemaalimise tulemusena. Uue maalingu alt tuleb põneval moel esile vana maalingu faktuur.
Avarus ja ajatus
Eike Salule (temagi on külaline Jõgevalt) andsid akvarelli “Iidne” loomiseks inspiratsiooni meie Taevaskoda oma roosakate liivakiviseintega ning Soome ja Rootsi meresaarte roosakad kaljud. Selliseid paiku iseloomustavad tema sõnul eriline ruumikus, avarus ja tühjus ning igavese-ajatuse tunne. Inimene muutub seal väikeseks ja vaikseks ning muutub looduse vägevuse ees justkui liivateraks või sipelgaks. Et olme- ja infosaginas olulisi asju mitte unustada, on Eike meelest hea aeg-ajalt pead selitada ning mõnd inimese või looduse loodud pühakoda külastada.
Aime Gretško esineb küll ka maalidega, ent demonstreerib end taas nutika installatsiooniloojana. Ta on asetanud alusele kaks kivi, millel näha mingite organismide kivistised. Pealkirjaks on töö saanud “Aeg kivis”.
Ines Kuusk on teinud katse (ja päris eduka katse) konserveerida jääaega, Külli Kivisild moodustanud aga huvitava koosluse vanast roostes pannist ja väikesest taskupeeglist (“Kuhu küll…”).
“Selle panniga tegi mu ema pannkooke juba siis, kui ma väike olin. Nii et minu jaoks muudab see pann aja kulgemise suisa käegakatsutavaks. Peeglist peegeldub aga ruum,” ütles autor.
Põltsamaa kunstiseltsile on tänavune juba 23. aastanäitus.
“Tavaliselt olen enne näitust seltsi liikmeid tagant torkinud, et nad tööd ikka valmis teeksid ja näitusele tooksid, aga seekord polnud mul Iisraeli-reisi tõttu selleks aega. Kui tagasi jõudsin, selgus, et kõik olid ka ilma tagant utsitamiseta ametis olnud ja näitus sai hea. Parem vist kui ükski varasem. See näitab, et selts on küpsenud ja arenenud,” tõdes Ethel Hakkaja.
RIINA MÄGI