Adavere põhikooli direktor Sirje Jõemaa on koolijuhi ametis olnud nii Adaveres kui ka Ida-Virumaal. Õpetajate päeva eel ning seoses läheneva Adavere kooli 255. sünnipäevaga rääkis ta Vooremaale lähemalt endast ja oma tööst nii suure kui ka väikse kooli direktorina. Samuti tuli juttu praeguse koroonakriisi valguses hariduses toimuvatest protsessidest laiemalt.
Sirje Jõemaa leiab, et hariduse andmine võiks tänapäeval muutuda paindlikumaks. Koroonakriis joonistas tema sõnul välja selle, et osadele õpilastele sobibki rohkem distantsõpe – neile peaks individuaalset õpet ka võimaldama. Teistele aga distantsõpe ei sobi – neile peaks just võimalikuks muutma koolis käimise, kus õpetaja hoiaks neil silma peal, et nad õpiksid ning kõik ülesanded saaksid tehtud ja vajalikud teadmised omandatud. „Iseseisev töö kõigile ei sobi,” leidis Jõemaa.
Tallinna-Tartu maantee ääres asuvasse Adavere kooli astudes ei jää märkamatuks mõisa uhke peahoone ning selle kõrval asuv jämedate põlispuudega vana mõisapark. Sügiseselt kirjude lehtedega puude vahelt paistab Adavere alevist maanteel läbi vuhisevate autode ühtlane liiklusvoog. Maantee alla rajati hiljuti tunnel, mis muudab teeületuse turvalisemaks.
Adavere mõisahoones tegutseb kool juba 1920. aastatest. Nõukogude ajal ehitati mõisakoolile ka juurdeehitus. Adavere mõisa rekonstrueeritud peahoones tegutsevad veel lasteaed ning kohalik raamatukogu.
Sirje Jõemaa on Adavere kooli juhtinud alates 2006. aasta 28. augustist.
Kust olete pärit ja kuidas endal koolitee möödus?
Sündinud ja kasvanud olen Viljandimaal Abja-Paluojas. Kooliteed alustasin 1960. aastal Abja keskkoolis, hiljem sai õppima mindud Tallinna, kus omandasin keskhariduse. Kõrghariduse olen saanud Tartu ülikoolist, õppisin geograafiat.
Kooliaeg oli alati väga sisukas ja sellest on jäänud ainult soojad mälestused – käisin alailma trennides. Tegelesin kergejõustiku, täpsemalt viievõistlusega. Kaks korda nädalas sai sõidetud rongiga Abjast Viljandisse korvpallitrenni ja igal nädalal oli mitu korda ka käsipallitrenn. Hiljem, kui juba Tallinna spordiinternaatkoolis (TSIK) õppisin, tulid spordilaagrid.
Keskhariduse omandamise järgselt astusin Tartu ülikooli – bioloogia-geograafia teaduskonda. Omandasin seal magistrikraadi – sain õpetajakutse ja minust sai geograafiaõpetaja.
Kas lapsena unistasite ka mõnest konkreetsest ametist, näiteks lenduriks või arstiks saamisest?
Et minust õpetaja sai, ei tähenda seda, et oleksin just õpetajakutsest kogu aeg unistanud. Eks ma lasteaialapsena tahtsin motokrossisõitjaks saada – isa oli mul krossimees. Pärast 8. klassi soovisin õppida Tartus restaureerimist, aga minu põhikooli lõpetamise järgselt oli just see aasta, kus vastuvõttu sellele erialale ei olnud. Ja siis korjas TSIK mu üles ja viievõistluse asemel hakkasin õppima kuulitõuget – see oli mul viievõistluse nõrk ala – ja jäingi sinna treeningurühma. Kahel korral sai siis ka noorte meistriks kuulitõukes tuldud. Hirmus mõeldagi, et tegime jõutreeningus 100 kilogrammi turjal kükke ja muud sarnast.
Kus töötasite enne Adavere kooli direktoriks saamist?
1975. aastal läksin kõigepealt tööle Puurmani keskkooli – olin geograafiaõpetaja. Õppisin siis veel Tartu riiklikus ülikoolis viimasel kursusel. Sel aastal saab 45 tööaastat täis.
Puurmani kooli jäin tööle kuni 1980. aastani. Järgmisel aastal sai Puurmani keskkool uue direktori – Toomas Annuki, kes oli Põltsamaal geograaf. Peale teise lapse sündi siirdusin tööle Ida-Virumaale, Kohtla-Järvele. Töötasin geograafiaõpetajana esialgu aasta Jõhvis, seejärel Kohtla-Järve 1. keskkoolis.
See oli huvitav aeg – mitu aastat sai olla õpilasmaleva organiseerimise juures. Juurde tuli õppida vene keelt – pean tunnistama, et vene keelt ma eriti ei osanud, algul ei saanud kohe üldse mitte midagi aru. Läksin Kohtla-Järvel poodi ja pidin meelde tuletama, kuidas vene keeles näiteks sai on.
Nüüd on aeg muidugi nii palju edasi läinud, et ka seal poemüüjad saavad eesti keelest ikkagi aru, isegi kui nad eesti keelt rääkida ei oska. Tollal oli muidugi teine olukord ja väga paljud elanikud Kohtla-Järvel eesti keelt lihtsalt ei mõistnud – mitte ühtegi sõna.
1995. aastal sain Kohtla-Järve Järve gümnaasiumi direktoriks. Tegu oli ainsa seal tegutsenud eestikeelse kooliga. Keegi teine ei soovinud direktoriks saada, mind pigem suunati kui valiti sellele kohale.
Kollektiiv tahtis, et võtaksin selle töökoha vastu, nii ma siis nõustusingi. Järve gümnaasiumi eesotsas olin kuni 2005. aastani. Töötasin ühtlasi edasi ka geograafiaõpetajana – andsin 20 tundi nädalas. Koolis oli 1000 õpilast ja klassid olid väga suured. Võrreldes Adavere põhikooliga oli tegemist ikka väga suure kooliga.
Seega, kokku töötasin Kohtla-Järvel veerand sajandit. Kui ma 1995. aastal direktoriks sain, toimus Eestis veel direktorite koolitus, mille läbides sain Tallinna ülikoolist ka kutsetunnistuse. See oli aeg, kui koolidesse hakkasid tulema alles arvutid, Eestis moodustati gümnaasiumid ja toimus muidki suuri muudatusi.
Kas koolijuhina tööle hakata oli lihtne või võttis harjumine kaua aega?
Kohe alguses sain aru sellest, et ma pole absoluutselt direktori-tüüpi inimene. Olen olnud teistsugune juht – leebe. Ma pole osanud olla niisugune direktor, nagu nõukogude ajal ette kujutati, milline üks direktor, asutuse juht, olema peab.
Tänasel päeval saan ma muidugi aru sellest, et direktor saab ka niisugusel moel olla, nagu mina seda olen olnud. Leian, et kooli direktor ei pea olema ilmtingimata autokraat, kes käsib ja keelab.
Olen oma töös lähtunud ikkagi tõekspidamisest, et inimeste arvamused tuleb kokku koguda, neid analüüsida ja mõelda, mis võiks kasu tuua.
Direktorina tööle hakates tuli õppida ka seda, kuidas leida üles õiged inimesed. Ma ei pruugi olla ise hea organiseerija, aga ma pean leidma sobivad inimesed sobivat ülesannet täitma. Igal pool ei olegi alati minu sekkumist tarvis.
Minu põhimõte on olnud ikka see, et energilised inimesed tuleb tööle rakendada ja neid tuleb ka vääriliselt tunnustada. Inimestelt tuleb panust nõuda vastavalt sellele, milleks nad on suutelised. Aga inimesed on erinevad – kõiki ei peaks püüdma ühe mõõdupuuga võtta.
Kui Adavere põhikooli tööle tulite, siis kas muutus oli suur, võrreldes varasema tööga Kohtla-Järvel? See oli ju ikkagi suurest linnakoolist väiksesse maakooli tulek ja selles mõttes suur keskkonnavahetus.
Minu jaoks oli Adavere kooli tulek väga uus kogemus. Töö Kohtla-Järve koolis lõppes ühel hetkel teatud poliitiliste hoovuste tõttu ära. Valimised käisid ja kõik teisitimõtlejad heideti kõrvale. Olin Kohtla-Järvel suure Eesti kooli direktor olnud juba peaaegu kümme aastat, kui mind kolmandaks ametiajaks enam ei soovitud. Öeldi lihtsalt, et ma ei sobi enam. Põhjused olid seotud teatud poliitikaga – oli lihtsalt selline aeg.
Olin veel mõnda aega Kohtla-Järvel geograafiaõpetaja, aga siis leidsin, et targem on töö sealses koolis üldse ära lõpetada. Ja nii ma uusi väljakutseid otsisingi.
Algul polnud mul tõtt-öelda üldse mingit konkreetset plaani, mida edasi tegema hakata. Mõte oli minna hoopiski Soome tööle, kuna ka tütred olid selleks ajaks juba suured ja miski mind Eestis kinni ei hoidnud. Seda enam, et ka poeg ja mees töötasid Soomes – nad olid tööl Turu linna lähedal ühes autotehases, kus valmistati lennukitele istmeid.
Endalgi oli juba tõsine plaan pakkida asjad ja põrutada üle lahe Soome, minna kasvõi kuhugi laeva peale või koristajaks. Mõtlesin, et õpin ära soome keele ja alustan sealpool Soome lahte uut elu. Olin veel piisavalt noor selleks, et niisugust muutust ette võtta. Õpetajaks polnud ka enam soovi kuhugi tööle minna – tundsin, et vajan pigem pausi.
Siis tuli aga pakkumine Adavere koolist. Mõtlesin, et hea küll, miks ka mitte – proovin! Koht oli mulle juba varasemast ajast tuttav – Adavere polnud päris võõras kant minu jaoks, kuhu ma sattusin. Võtsin siis oma koti näppu ja tulingi Adavere kooli, kus mind kõige esimesena võttis vastu Merle Karuks.
Meenub esimene kohtumine Adavere kooli õpetajaskonnaga. Olin varem suures koolis töötanud, siin aga ootas mind õpetajate toas ees ainult käputäis, kümmekond õpetajat. Olin imestunud: kas rohkem õpetajaid polegi? Kuhu siis kõik teised jäid? Selgus, et nii palju õpetajaid siin tööl ongi.
Adavere koolis selgus ka, et siinne töö on ikka hoopis teistsugune kui oli minu varasem direktoritöö. Koolis olid liitklassid, õpilaskodu – kõigega tuli ennast kurssi viia. Suures koolis oli tööl kaks õppealajuhatajat, raamatupidajad, sekretär. Siinses väikekoolis selgus aga, et direktor peab kõike ise tegema. Direktoril tuleb siin tegeleda ikkagi väga paljude asjadega – tuli hakata tegelema nii palgatabelitega, kuluartiklitega kui ka koostada eelarvet. Peale selle veel palju-palju muud.
Samas selgus ka, et Adavere koolis oli väga toetav ja igati tore seltskond. Kool võttis mind hästi vastu – nii toetavat seltskonda ikka kusagilt väga naljalt ei leia.
Mida töö väikse kooli direktorina endast kujutab?
Direktor peab tegelema väga paljude asjadega. Pean pidama isegi arvestust elektri-, vee-, soojuskulude üle. Tegeleda tuleb tuleohutuse küsimuste ja igasuguste aktidega. Tuleb jälgida eelarvet, vaadata seda, et oleks kokkuhoidu. Peale selle tuleb üle vaadata investeeringud. Hoolt tuleb kanda selle eest, et koolis kõik toimiks.
Tehes tööaja tabeleid ja palgatabeleid, tunnen ma, et direktori töö ongi suuresti üks majandamise töö. Ja töö käigus tuleb pidevalt ise juurde õppida. Kõik see kokku on ka üks lõpmatu enesetäiendamise protsess.
Algul polnud ju koolil uusi arvuteid – siis sai neid soetatud. 2009. aastal tuli mu kasupoeg Aasiast tagasi – sain Kohtla-Järvel endale kasupoja – ta tuli Adavere kooli appi infotehnoloogia valdkonda arendama.
Lisaks kõigele on nüüd minu alluvuses ka Adavere lasteaed (lasteaed liideti mõnda aega tagasi kooliga – toim). Väga hea meel on mul selle üle, et lasteaed on hakanud kooliga ühte sammu käima. Teeme õppekäike, korraldame üritusi. Väga kahju oleks, kui haridusmuudatuste käigus kõik toimiv jälle ära lõhutakse.
Kuidas suhtute praegusesse haridusreformi Põltsamaa vallas? Mida arvate sellest, et väiksemad koolid võidakse kulude kärpimise eesmärgil liita suurematega?
Mina leian, et raskel ajal, mil lapsi jääb maal vähemaks, võiks ikkagi ka mõningaid väikekoole alles hoida. Muidugi tuleb tunnistada, et kooli ülalpidamine pole naljaasi. Koolis peab olema puhtus, soojus ja valgus. Mis seal salata, kõik see võtab ka raha.
2017. aasta kevadel lõpetasime ära õpilaskodu pidamise. Kuna tööl pidid olema kasvatajad, öökasvatajad ja toitlustajad, siis ei tasunud õpilaskodu ülal pidamine enam koolile ära. Ja nüüd ei käigi lapsed teisest Eestimaa otsast enam internaatkooli õppima nagu vanasti.
Kool on tegelikult ju väikses kohas tähtis. Teeäärne asula, nagu Adavere alevik seda on, peaks olema niisuguseks kohaks, kus võiks olla tegelikult ikkagi korralik toidukauplus ja keskus. Siin võiks olla ka rekajuhtidele võimalus parkida, neile võiks siin olla ka ööbimismaja, peale toitlustuskoha.
Siit sõidab Tallinna poole ju päevad läbi nii palju veokeid. Aga seda kõike pole tulnud, miskipärast on keegi kõiki neid protsesse pidurdanud, ja siin me nüüd siis oleme.
Kui nüüd ka kool siit ära kaob, siis mis Adavere külast edasi saab? Siis jääbki järele ainult üks magala Põltsamaa linna ees. Ja ka Põltsamaa pole ju suur linn – tegu on pigem maa-asula moodi linnaga, kus pole eriti kõrghoonestust, ka paljusid teenuseid seal enam pole.
Põltsamaa vallal tuleks ikka mõelda sellele, kuidas arendada asulaid, nagu Adavere, et siin ka ikkagi elu oleks. Muidugi on oht, et raha pole. Samas on vallal olemas näiteks kaevandused, needki toovad ikkagi raha sisse.
Väga kahju on sellest, et kergliiklusteed pole ikka veel Adavere ja Põltsamaa vahele rajatud. Inimesed on siin mõnes mõttes sunnismaised, sest bussiliiklus on siin tegelikult väga hõre.
Kuidas mõjus distantsõpe Adavere kooli õppetööle?
See oli tegelikult väga hea, et distantsõpe tuli – riik nägi ka ära, et osadele sobib distantsõpe paremini ja neile peakski seda võimaldama. Distantsõpe oli selles mõttes väga vajalik kogemus meile kõigile.
Nägin ka rõõmutust, kui tuli distantsõpe ja lastel polnud kodus süüa. Midagi hullu tegelikult küll ei juhtunud, kuid õpetajate töökoormus kasvas. Küsisime vanemate ja õpilaste arvamusi. Selgus, et ühtedele sobib distants-õpe rohkem, teistele see ei sobi.
Distantsõpe sobib ühele kolmandikule õpilastest kindlasti. Kuigi räägitakse, et kõik tuleb tuua ühiskonda ja neid tuleb sotsialiseerida, siis mõne õpilase puhul võiks olla võimalus, et ta saab kindlatel päevadel konsultatsioone, kuid õpe võib toimuda ju kodus. Ta võiks kuus korra käia koolis teste tegemas.
Teisalt, on neid, kes on nagu hundid – nad on karjainimesed ja nendele peab võimaldama kooli olemasolu. Nendega tuleb rohkem vaeva näha.
Mitmekesisus võiks olla koolides suurem. Olen märganud, et paljud pered on hakanud metsataludes ise oma lapsi õpetama. Selles mõttes aeg muutub ja ka hariduses tuleb muutuda paindlikumaks. Mitte nii, et kõik me oleme siin ühes puuris koos.
Väikesel koolil on omad eelised suure ees: õpilane saab siit tunnustuse, õpetajal on tema jaoks rohkem aega. Et õpilane ei jääks kuhugi peitu ja oma murega üksi, nagu suures koolis ja suures linnas juhtub. Inimestel on tähelepanuvajadus – suures koolis, 30 õpilasega klassides, ei saa õpilane vajalikku tunnustust.
Meil juhtus siin ka seda, et distantsõppe käigus osa õpilasi kadus orbiidilt lihtsalt ära, pidime nad jälle üles otsima ja tagasi õppetööle suunama – et ikka kool saaks lõpetatud ja eksamid tehtud.
Kas maakoolid võiksid alles jääda?
Kindlasti on maakoolil omad eelised linnakooli ees. Maal kasvavad inimesed, kes ei karda näppe mulda pista. Siin kasvavad teistsugused lapsed kui linnalapsed. Leian küll, et kindlasti peaks jääma ka võimalus maal kooliharidust omandada.
Adavere koolis on mõne aasta eest tehtud ka üsna korralik remont ja praeguse koolihoone olukorraga võib rahul olla küll.
Mil moel kevadel puhkenud koroonakriis teile endale mõju avaldas?
Sel suvel sai perega rohkem mööda Eestit ringi sõidetud ja Eestis aega veedetud. Veetsime palju aega näiteks Peipsi ääres.
Mu poeg elab Kohtla-Järvel oma perega – ta on lõpetanud Väike-Maarja päästekooli ja töötab Kohtla-Järvel päästjana. Üks tütardest nüüd küll plaanib veel välismaale tööle minna.
Ise olen maailmas juba üsna piisavalt ringi reisinud – oleme käinud Adavere kooli õpetajatega näiteks Rhodose saarel. On mujalgi käidud, näiteks Eesti saartel.
Kevadel avastasin ka Eestimaa ilu – näiteks Endla rabas on tegelikult väga looduskauneid kohti, mida siiani polnud veel märganudki. Praegu tulebki elu veidi rahulikumalt võtta.
SIRJE JÕEMAA
Sündinud 10. jaanuaril 1953 Abja-Paluojas
Haridus
1960–1968 Abja keskkool
1968–1971 Tallinna Spordiinternaatkool
1971–1976 Tartu Riiklik Ülikool, bioloogia-geograafia
teaduskond
Töö
1975–1980 Puurmani keskkooli geograafiaõpetaja
1981–2006 Kohtla-Järve Järve gümnaasium, geograafiaõpetaja
ja direktor
2006–2020 Adavere põhikooli direktor
TAAVI KELDER
