Kuidas me ka ilma poolest suvepikendust ei ihaleks, vihjavad varakult hämarduvad õhtud ja iga päevaga pisut madalamale jääv kraadiklaasipügal, et loodus peab kalendrist kinni.
Kaskede “soengud” on salgulised nagu hallinemist peitvatel daamidel, vahtrate tumeroheliste okste kõrvale on üleöö tulipunaseid ja päikesekollaseid tekkinud. Õunauputus, mis Eestimaad laiguti külastab, on tänavu ka meie kandi välja valinud ja ega muude looduseandide koha pealtki põhjust nuriseda pole. Isegi kastaneid ja tammetõrusid veereb jalutajate taldade all rohkem kui mullu, seega pole karta, et mõnes lasteaias või koolis “loomapark” sel aastal hõredaks jääb.
Õhtuhämaruses võib aga üsna sageli kohata ka päris-loomi ehk kährikuid, metssigu, rebaseid ja kitsi, keda söögimure koristatud viljapõldudele ja kartulimaadele, aga ka õunaaedadesse ja jäätmehunnikute ligi toob. Sest teadagi —mida paksem on talve eel rasvakiht metsaelaniku turjal, seda suurem on lootus uut kevadet näha. Aga mine tea, ehk kipuvad metsloomad inimeste lähedusse ka seepärast, et koduloomad haruldaseks on jäänud, sest loodus ju tühja kohta ei salli…
Haned valmistuvad rännuks, hallad on siiapoole teel.
Eile kell 12.04 algas sügis.
24. september 2011
