Jõgeva ringkonna aasta naiskodukaitsja Heli Palgi hindab kõrgelt meeskonnatööd, teda kisub metsa ja luureretkedele. Heli on hea organiseerimisvõimega juht, kelle sõnal on kaalu ka Kaitseliidu meeste seas.
Heaks juhiks saamine on Heli sõnul raske protsess. Naine tunnistab, et kolme aasta eest Jõgeva ringkonna esinaiseks hakates oli tal raske ennast kehtestada: inimestel on erinevad iseloomud, kõigiga tuleb sobituda ja ühine keel leida. “Ringkonna esinaise ametisse asudes tundsin, et “astusin ämbrisseˮ. Esimene aasta oli kõige raskem, teisel ja kolmandal aastal hakkaks üha paremini minema, juhatus oli toeks ja aitas. Kõik toimis tänu juhatusele ja heale meeskonnatööle,” räägib ta.
Kolme aastaga on Heli vabatahtliku juhina kogunud kuhjaga teadmisi ja oskusi – võiks ju jätkata, aga naine tahab asuda oma unistust täitma ja õppida nooremallohvitseriks. “Konkurents Kaitseliidu kooli õppima pääsemiseks on tihe. Loodan, et saan sinna kunagi sisse,” sõnab Heli. Naiskodukaitsesse tuli ta 2010. aastal. “Sõbranna läks ja ma küsisin, miks sa mind kaasa ei võtnud – nii ma Naiskodukaitsest teada saingi,” jutustab naine.
Esimese hooga läbis Heli Kaitseliidu STOBKKL-i ehk sõduri baaskursuse. Üheteistkümnel nädalavahetusel sõduritarkusi õppides sai naiskodukaitsja aru, et see on talle õige teema ning mets on tema koht. Sellepärast valis ta ka naiskodukaitses side- ja staabi erialagrupi ning lisaks sellele osaleb Heli aktiivselt Kaitseliidu tegevustes.
“Otsin võimalusi ise – küsin infot ning uurin Kaitseliidu ja malevate kodulehekülgi, et erinevatel võistlustel osaleda,” selgitab ta. Helil on teadmised sidetehnika ning relvade tundmises, staabiassistendi tööülesannetes, sõdurioskustes, orienteerumises ning topograafias.
Kui Heli Kaitseliidu õppustel sidepidamise eest vastutab, võib kindel olla, et üksused saavad vajaliku “heli” kätte.
Võimas aasta
Heli jaoks on tänavu olnud kaalukas aasta. “Kõige olulisem oli minu jaoks Pitka retk,” räägib ta. Helil õnnestus retkel võistlejana esimest korda osaleda tänu Valga naistele, kes ta oma võistkonda neljandaks liikmeks võtsid. Vaatamata sellele, et Heli on nii Naiskodukaitse koormusmatkadel kui erinevatael retkedel karastunud, tunnistab ta, et läks Pitkale kui tundmatusse. Ülesandedki on võistlusel raskemad ja militaarsemad kui koormusmatkadel. “Valga naised andsid nõu, et põhiline on neli päeva vastu pidada. Meestega koos võistlemiseks peavad naised sitked olema, ja Valga naised seda kahtlemata on. Nad oskavad motivatsiooni hoida ning isegi joogipausid on täpselt välja arvestatud. Jõime vett iga kahe tunni tagant,” ohkab Heli võidukalt ja lisab, et tahaks veel revanši.
Heli sõnul pole praegu aga Jõgeva malevkonnas inimesi, kes tahaks Pitkale minna. “Niisama retkele ei pääse, kaitseliitlastel tuleb enne läbida Utria dessant ning kodukaitsjate naiskond võitma koormusmatka. Võiduni Jõgeva naiskond veel jõudnud ei ole. Kõige lähemal on olnud kolmas koht,” selgitab ta.
Üheks erilisemaks ja esimeseks tunnustuseks peab Heli aga 1. jalaväebrigaadi ülem kolonelleitnant Aron Kalmuse pihku pigistatud medalit. “Juhtisin meeskonda formeerimisel ja lahkformeerimisel. Kolonelleitnant Kalmus tuli pärast minu juurde, surus kätt ja ütles, palju õnne naiskodukaitsja kiire ja operatiivse tegutsemise eest. Kui ma oma pihu avasin, oli seal medal – see oli mu esimesi tunnustusi Naiskodukaitses,” märgib Heli.
Formeerimisgruppi kuuluvad naised tegelevad Kaitseliidu õppuste tagamisega. Nad väljastavad meestele õppuse alguses varustuse ning pärast õppust koguvad jälle kokku. Siingi on olulisel kohal meeskonnatöö. Selleks, et varustuse jagamine läheks sujuvalt, tuleb oma kaaslasi juba poolelt sõnalt ja liigutuselt mõista. “Naised saavad tõstuki juhtimisega hakkama. Minagi aitasin kaitseväe formeerimisel ja lahkformeerimisel tõstukiga koormaid laadida ja riiulitelt varustust alla tõsta. Kui tõstuk kõrgemalt riiulilt pakke võtma ei ulatanud, siis mängisin oravat ja saatsin need pakid alla. Vahel oli küll tunne et olen “Tarzanˮ,” tõdeb Heli ja tänab meeskonda, kes on alati nõus naistega koos formeerima.
Sõbrad ja au
“Retkedel käimine pole raske – see on hullus! Tahame võistkonnaga hirmsasti minna. Osaleme ja siis korrutame endale, et enam ei tee ja ei lähe. Läheb kaks nädalat mööda, siis kisub jälle metsa,” naerab Heli. Metsa tõmbab naiskodukaitsjat suurepärane tiim ning pisut auahnust. “Minu jaoks on rajal oluline kellelegi vastutegevuses ära teha,” tunnistab aasta naiskodukaitsja.
Sõjalis-sportlikel võistlustel kuuluvad põhinaiskonda Kaisa Mai Hütt ja Kersti Vahtre, koos Heliga on nad lahutamatu kolmik. “Tunneme üksteist, piisab juba silmadega näitamisest, kui on teada, kuhu keegi läheb ja mida teeb, lihtsalt super,” kiidab Heli oma tüdrukuid. “Metsas saab alati nalja ja me ei lähe kunagi rajal riidu,” selgitab ta.
Igal retkel saab võistkond põõsastes kõht kõveras naerda. Naer hoiab tuju ja peletab väsimuse. Võistlejate vaimu hoiavad erksana ka ootamatult teele sattuvad metsloomad. Heli on retkedel tiimi tempo hoidja ja luuraja, teda on vaevu kuulda ja märgata. “Kohtasin Saaremaal kolme suurt ja läikivat hirve. Nad olid minust umbes kolme meetri kaugusel. Hirved ei osanud mind oodata. Kui astusin fotoaparaadi võtmiseks sammu ette, hüppasid nad minu nina eest läbi. Siis mõtlesime, et miks nad ei võiks meid lihtsalt peale võtta ja kontrollpunkti viia – olime lõputult väsinud,” naerab naiskodukaitsja.
Heli sõnul on võistlusrajal aga parim hetk see, kui vaikselt ja liikumatult istudes hüppab metsloom neist lihtsalt üle. Heli räägib muheda loo, kus üle pika aja oli tal üks vaba laupäev. “Ma ei osanud selle päevaga midagi teha – käed sügelesid, tahtsin kuhugi minna, kiusasin teisi – teeme midagi, mõtleme midagi välja. Oli nii igav, et isegi televiisorit ei viitsinud vaadata,” muigab naine.
Eluliselt vajalik
Heli sõnul on naiskodukaitsja oskustest abi igapäevaeluski. Näiteks on tema kui enesekaitse instruktori käest nõu küsinud poeg ja lapse sõbradki. “Mis siis teha, kui keegi peaks tänaval ründama? Mul on hea meel, et saan neid õpetada,” rõõmustab naine. Kooliajal kuulus Heli tuletõrjegruppi. “Naiskodukaitsjana sain nüüd tuleohutusalaseid teadmisi juurde ning saan kõike seda oma naistele ja lähedastele edasi õpetada. Tunnen, et kui kõik naiskodukaitsjad saavad uusi oskusi, on meil turvalisem elada,” märkis Heli.
Ta kinnitab, et naiskodukaitsjana saab kõike teha – nii metsas mütata, relvast lasta kui putru keeta. “Kes soovib, saab olla ka militaarne. Kui midagi soovid, tuleb küsida, sest oodates, ei saa midagi,” julgustab Heli ja paneb kõigile naistele südamele, et Naiskodukaitsesse astumine peab olema teadlik samm. “Naised peavad liitudes teadma, mida nad tahavad, mis on meie eesmärgid, missioon ja kohustus,” manitseb ringkonna esinaine. Oluline on tahe.
Heli Palgi elukäik
*Sündinud 1967. aastal
*1987. aastal lõpetas Türi näidissovhoostehnikumi zootehniku erialal
*1992.-2005. Võisiku Hooldekodu, õppemeister – tegevusjuhendaja
*2006.-2016. TK-Team, meister
*Alates 2016. töötab Valmecos tootmisjuhina
*2010. aastast kuulub Naiskodukaitsesse
*2013. aastal valiti Naiskodukaitse Põltsamaa jaoskonna esinaiseks
*Alates 2013. aastast Naiskodukaitse Jõgeva ringkonna esinaine
*Osalenud Põltsamaa näiteringis Kuukatsuja ja näiteringi juhina Kabala kool-lasteaias
*Nelja lapse ema.
Tohutu võitlusvaimu ja tahtejõuga võistleja
Naiskodukaitse Jõgeva ringkonna aasta naiskodukaitsja 2015 Triinu Küünal on Heliga koos juba mitu puuda soola ära söönud. “Minu esimesed mälestused on temast neist aegadest, kui koos Naiskodukaitse koormusmatkadel käisime. Olime ühes võistkonnas minu elu esimesel ja siis jälle kolmandal koormusmatkal. Heli on tohutu võitlusvaimu ja tahtejõuga võistleja ja just sellistel ennastületavatel katsumustel tuleb välja Heli tugevus ja visadus. Ma ei unusta kunagi, kui pärast kaht tundi soos müttamist hakkas minu keha alla andma, siis võttis Heli lisaks oma varustusele ja relvale kanda minu relva – haaras mul käest ja lihtsalt ei lasknud alla anda.
Aasta naiskodukaitsjana on Heli eeskujuks kõigile neile naiskodukaitsjatele, kes soovivad just seda poolt Naiskodukaitses avastada, kus mugavusstsoonist välja tuleb astuda. Heli on oma erialaks valinud side ja staabi. Ta on võrdväärne kaaslane meestele, kes metsas õppustel käivad. Tema oskused ja teadmised valitud erialal on väliõppustel hinnatud. Samal ajal on Heli viimased kolm aastat juhtinud Naiskodukaitse Jõgeva ringkonda ning ka sel alal näidanud üles erakordset visadust ja tugevust, sest kerge see ülesanne pole. Viimase kolme aasta jooksul on Naiskodukaitse teinud suure arengu ja Heli on see, kes on pidanud nende muutuste keskel hakkama saama. Heli on naine, kes ei löö mitte kunagi mitte millegi ees risti ette, ta on väga mõnus kaaslane seltskonnas, kindlasti on ta Naiskodukaitsja suure algustähega.”
MARGE TASUR
