Endine E-Piima Põltsamaa Meierei finantsdirektor Taavi Aas väitis, et meie majandusliku ja poliitilise suhtlemise määrab ära Eesti geograafiline asukoht ning me ei tohi muutuda “Hiina müüriks” Euroopa ja Venemaa vahel. Meil tuleks võrdselt suhelda nii ida kui läänega, sattumata kummagi poole ainumõju alla.
Kui tugevalt on Eesti majandus kinni Eesti-Vene suhetes? Kas Keskerakonna võimule tulemine riigis muudaks selles osas midagi?
Ühelt poolt on Venemaa näol tegemist tohutult suure turuga. Teisalt on sellel turul teatud omapärad. Vaadates Eesti seisukohalt meie võimalikke eksportturgusid, siis ühel pool asub suur Euroopa Liidu tur, kus valitseb tohutu ületootmine ja kuhu reaalselt on väga raske oma kaupu müüa. Sinna teeme me enamasti allhanketööd, valmiskaupa saadame sinna väga vähe. Teisel pool asub Venemaa, kuhu on võimalik müüa ka valmiskaupu. Samas pole Vene turu näol tegemist nii rikka turuga, nagu Euroopa Liidu turg seda on, ja Vene turul kauplemine on alati seotud teatud poliitiliste riskidega. Vene turgu tuleb näha kui ühte võimalust, kuid kindlasti mitte ainukest võimalust. Majanduslikult ühele kaardile mängida ei oleks mõistlik. Suisa kummaline on olukord, kus üks nii pisike riik nagu Eesti teatab, et meile ei ole Venemaad vaja, meil on kõik hoopis teistmoodi. Keskerakonna võimule tulles riigis muutuksid Eesti-Vene suhted kindlasti oluliselt paremaks, kui need seda praegu on.
Kas seoses praeguse majandusolukorraga on Eestit edaspidi ees ootamas põhimõttelised muudatused majanduspoliitikas?
Eks Eestis lööb tõepoolest poliitika rohkem välja kui kusagil mujal. See tuleneb meie riigi väiksusest. Eriti tugevalt hakkavad poliitilised tuuled puhuma just kriisi ajal. Ilmselt on meid ees ootamas pöördelised ajad. Eestis on ju siiani aetud mitte ainult parempoolset poliitikat, vaid lausliberaalset majanduspoliitikat. Midagi pole parata – nüüdseks oleme me sellega oma vitsad välja teeninud. Terves maailmas on kriisi ajal aru saadud, et liberalismiga pingutati kõvasti üle. Riigid oleksid pidanud majandusellu sekkuma palju varem. Pikka aega valitsenud lausliberaalse majandusideoloogia periood hakkab lihtsalt otsa saama. Selletõttu on meil ka poliitilised tõmblemised praegu üsna ägedad ja huvi poliitika ning poliitikute vastu keskmisest kõrgem.
Millised võiksid olla muutused Eesti poliitilisel maastikul pärast järgmisel aastal toimuvaid Riigikogu valimisi?
Pikka aega kestnud eduloo põhjal tundus meie senine majanduspoliitika igati õige. Seetõttu sai liberaalne majanduspoliitika ka inimeste heakskiidu, sellel ajal oli lihtne riiki valitseda.
Majanduskriis näitab meile kätte senise majanduspoliitika nõrgad kohad. Kriis näitab ka ära, kuidas peaksid meie suuremad erakonnad jagunema Eesti poliitilisel skaalal.
Tuleb tunnistada, et kuni viimaste kohalike valimisteni olid sotsid paremerakondade “puudlid”. Siiani ju sotsid sotsiaaldemokraatlikku maailmapilti ei edastanud. Seitse-kaheksa parlamendikohta ehk nii palju, kui sotside juhtkonna jaoks tarvis oli, said nad alati valimistel kätte. Rohkemat nad ei püüdnudki. Samas on riigi tervise seisukohalt äärmiselt oluline, et esiplaanile kerkiks üks sotsiaalne erakond, kes ideaalis ka väetimaid kaitseks. Siiani on selle erakonna rolli täitnud Keskerakond. Erakondade polariseerumine poliitilisel skaalal kerkib eelseisvate Riigikogu valimiste järel hoopis selgemalt esile, kui see varem on olnud.
Kas koostöö põhjal sotsidega Tallinnas võib eeldada, et nad jäävad Keskerakonna poolele ka pärast järgmisi parlamendivalimisi?
Meil on Isamaa ja Res Publica Liidu näol olemas erakond, kes peaks esindama selgelt parempoolset maailmavaadet. Keskerakond peaks olema poliitilise skaala keskel ja Keskerakonnast vasakul tiival peaksid asuma sotsiaaldemokraadid. Reformierakonna puhul tuleb tõdeda, et maailmavaateliselt neil poliitilisel skaalal kohta polegi. Neil on poliitikas täita roll lausliberaalset majanduspoliitikat viljeleva erakonnana, kuid mitte maailmavaateliselt eristunud erakonnana. Poliitilisest skaalast lähtuvalt oleks sotsidel koostöö Keskerakonnaga palju loogilisem ja loomulikum kui koostöö teises skaala otsas paiknevate erakondadega.
Minu hinnangul on loodud kõik eeldused selleks, et Keskerakond teeb eelseisvatel Riigikogu valimistel parima tulemuse ja et meie koostöö sotsiaaldemokraatidega jätkub pärast valimisi ka Riigikogus.
Kuidas suhtute palju kära tekitanud sotsiaalsetesse töökohtadesse?
Selles mõttes on sotsiaalsete töökohtade pihta käiv kriitika väga rumal, et neid pole loonud mitte ainult meie siin Eestis, vaid selliseid töökohti on loodud ka mujal maailmas. Sellise kriitika toel näitavad meie oponendid oma valijatele, et nende meelsus pole muutunud ja et neid tasub edasi valida. Samas unustatakse ära need inimesed, kelle jaoks sotsiaalsed töökohad on loodud. See, mis hiljuti Tallinna lauluväljakul toimus, oli Eestile kui väikeriigile kohutav. Kui töötuseprobleemi ei teadvustata, siis tähendab see riigi jaoks äärmiselt tõsist poliitilist eksimust.
Kurb on tõsiasi, et tegelikult nende paljude töötute peale ei mõelda. Sellest lähtuvalt kerkib üles küsimus, kelle jaoks see riik siis lõppude lõpuks loodud ja olemas on. Tallinna lauluväljakule kogunenud inimesed on täpselt samamoodi meie riigi elanikud nagu kõik teisedki siin elavad inimesed, kelle eest riik peab hea seisma.
Keskerakonnale heidetakse ette venemeelsust. Kui venemeelne Keskerakond siis tegelikult on? Kas viimaste kohalike valimiste tulemusena Tallinna linnavolikogus saadud 44 mandaadi taga on põhiliselt venekeelsed valijad?
Nende mandaatide taga ei ole kindlasti ainult vene valijad. Ma ise kandideerisin Pirita valimisringkonnas. Minu kogutud 88 hääle üle on küll nalja visatud, kuid tegelikult tuleb tunnistada, et Pirital ei ole 88 häält üldse halb tulemus. Ma tahan hoopis rõhutada seda, et meie erakond kogus Pirital viimastel kohalikel valimistel läbi aegade parima tulemuse, samas on Pirital eestikeelne elanikkond ülekaalus. See, et teised erakonnad vene kaardi maha mängisid, on juba nende probleem.
Venekeelse elanikkonna seas on, nagu eestlaste seaski, väga erineva maailmavaatega inimesi. See, et mingil hetkel on venekeelne elanikkond hakanud Keskerakonda toetama, tõestab, et teised erakonnad on midagi valesti teinud või tegemata jätnud. Nüüd on seda tõsiasja juba mõistetud. Enne sügisesi valimisi kõndis küll Reformierakonna Tallinna linnapea kandidaat Lasnamäel ukse tagant ukse taha eesmärgiga endale ja erakonnale rohkem venekeelsete valijate hääli koguda, kuid edu ta seal ei saavutanud.
Kuidas kommenteerite lepingut, mis on sõlmitud Keskerakonna ja Eesti suure naaberriigi mõjuka erakonna Ühtne Venemaa vahel?
Sarnaselt Keskerakonnaga jahtis seda lepingut tollane Res Publica. Ühtse Venemaa laual oli kaks pakkumist ja neil oli valida, kellega sõlmida koostööleping. Res Publica oli siis alles Eesti poliitilisele maastikule tekkinud erakond ja Ühtne Venemaa langetas valiku sellise erakonna kasuks, kes oli tegutsenud Eesti poliitikas juba pikemat aega. See leping on täiesti avalik ja mingit saladust selles küll ei ole.
Miks on Eesti-Vene suhted just sellises seisus, nagu nad on? Kas Keskerakonna võimule tulles satuks Eesti tagasi Venemaa rüppe või astuks SRÜ liikmeks, nagu kurjad keeled väidavad?
Midagi pole teha – me oleme oma ajaloos kinni. Me millegipärast oleme uhked oma 700-aastase orjapõlve üle. Meil tuleks edasi minna, mitte minevikku klammerduda. Loomulikult tuleb oma ajalugu mäletada ja sellest õppida. Me peame endale julgema tunnistada, et oleme minevikus liiga kinni ja meil tuleb mõista, et maailm on vahepeal tohutult muutunud. Enam ei ole 1940. aasta, kus üks riik üritas läbi viia ülemaailmset proletaarset revolutsiooni. See aeg on läbi ja mingit proletaarset revolutsiooni enam ei tule. Tänapäeval jagatakse riikidevahelist mõju sõjalist jõudu kasutamata.
Eks poliitilistele oponentidele on ikka meeldinud inimesi kellegagi ja millegagi hirmutada. Venemaaga hirmutamine on üks inimeste mõjutamise viis, mida poliitikas kasutatakse. Tegelikult on selline hirmutamine lapsik. Koostöö on jõud, mis viib edasi. Keerata ühele poole selg ja öelda, et kõik, mis sealt tuleb, on halb, ei ole mõistlik.
Kui hästi on Tallinn valmis Euroopa kultuuripealinna missiooniks järgmisel aastal?
Tallinn saab selleks väga hästi valmis. Meeskond, kes kultuuripealinna nimel töötab, on tugev ja professionaalne. Muidugi oleksime me võinud viia kultuuripealinna projekti läbi palju suuremalt ja uhkemalt, kui meil poleks majanduskriisi. Ent see polegi kõige olulisem. Eelmisel aastal oli kultuuripealinn Vilnius. Kuuldavasti põrus sealne projekt täielikult läbi. Siit järeldub, et küsimus polnudki selles, kui palju projekti teostajatel raha oli, vaid selles, kuidas kultuuripealinna kontseptsioon üles ehitati. Tallinnal on Vilniuse kogemusest võimalik õppida ja seal tehtud vigu vältida. Seoses kultuuripealinnaga üles tõstetud Mikko Fritze palgateema näitab, et meid huvitab rohkem küsimus sellest, mida keegi teine kultuuripealinnaga seoses saab, mitte et me huvituksime sellest, mida me kultuuripealinna projekti kaudu ise saada võiksime.
Millised ambitsioonid on Teil poliitikuna? Kas Tallinna linnapea tool on ahvatlev või sihite hoopis ministriametit?
Olen näinud kõrvalt kolme Tallinna linnapead ja selle põhjal võin kinnitada, et mul puudub tahtmine sellesse ametisse asuda.
Ministriameti teemal ei tahaks ma spekuleerida. Valimisteni on veel piisavalt palju aega. Ühelt poolt sõltuvad sellistesse ametitesse astuvad persoonid väga paljudest asjaoludest. Teiselt poolt puudub mul tõesti ambitsioon tingimata kellekski saada. Selles mõttes ei tasu üritada üle oma varju hüpata, vaid asju tuleb võtta rahulikult. Muidugi ei saa välistada, et mingil hetkel erakonna poolt selline pakkumine tuleb. Samas võib ka erakond tulla ja öelda, et sa ei saa oma praeguse ametiga hakkama. Seetõttu tuleb kõigepealt püüda praegust tööd võimalikult hästi teha.
CV
*Sündis 1966 Tallinnas
*Kooliteed alustas 1973. aastal Tallinnas Kalamajas
*Alates 5. klassist õppis Tallinna I Keskkoolis, mis praegu Gustav Adolfi Gümnaasiumi nime kannab
*1984 lõpetas keskkooli
*Sama aasta sügisel asus Eesti Põllumajanduse Akadeemias (EPA) ökonoomikat ja organiseerimist õppima
*Samal aastal mobiliseeriti Nõukogude Armeesse, armeeteenistus möödus Komis
*EPA lõpetamise järel asus tööle E-Piima Põltsamaa meierei juhi ja finantsjuhina
*Vahepeal töötas paar kuud Põltsamaa linnavalitsuses
*E-Piima meelitas tagasi Viraito juhataja Toivo Kens
*2005 läks Tallinnasse plaaniga töötada kuus kuud kuni sügiseste kohalike valimisteni
*Kevadel möödub pealinna minekust viis aastat
iii
TOOMAS REINPÕLD
