Eesti majandusmudel on ühekülgselt äriühingukeskne. Iseenesest pole selles midagi halba, kui ühiskond väärtustab moraali ning ettevõtluse eesmärgiks on tarbijate vajaduste rahuldamine.
Sotsiaalne turumajandus on pikas plaanis vägagi elujõuline ning võimeline üle elama ka rängimaid majanduskriise, sest tarbijad ja töötajad on huvitatud ettevõtte jätkusuutlikkusest.
Äriühingu huvid
Eesti valis pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist äärmuslikult ratsionaalse tee, lõpetades riigi ja KOV’te osaluse ettevõtluses. Majandustegevust võis teostada vaid äriühingu vormis ning muud ühishuvi rahuldamist võimaldavad ettevõtlusvormid muudeti seadusandlike ja finantspoliitiliste meetmetega praktiliselt võimatuks.
Erastati nii tavapärased majandustegevuse alad nagu tootmine, kaubandus, pangandus, transport, prügimajandus jms kui ka elanikkonna toimetuleku seisukohalt olulised infrastruktuuri valdkonnad. Tõsi, osa kogukonna toimetulekuks vajalikku infrastruktuuri ja kinnisvara haldavad ning eluliselt vältimatuid teenuseid osutavad äriühingud jäid riigi või kohalike omavalitsuste omandusse.
Erastamise tulemused – eriti kui ettevõtted läksid välisomandusse – olid suurepärased, kuna uued omanikud tõid mitte ainult uued tööoskused ja tehnoloogia, vaid ka uued turud. Kuid erasektori isu kasvab, mistõttu on hakatud ühes või teises vormis üle võtma monopoolses asendis olevaid infrastruktuuri (raudtee, vee-, elektri-, jms võrgud, postiteenused, aga ka sadamad, lennuväljad) või kogukonna igapäevavajadusi teenivaid hooneid (kooli jms) haldavaid ettevõtteid. Kui investeeringud nendesse kasvavad ja teenuste kvaliteet muutub üha paremaks, siis mis saaks meil sellise arengu vastu olla?
Probleemid tulenevad või neid teravdab suuresti Eesti ettevõtluskultuur, milles väärtustatakse vaid kasumit, ning kasumi suurus on muutunud eesmärgiks omaette. Olukord sarnaneb juba suuresti iidsetele aegadele, mil röövlijõugud tegutsesid põhimõttel: “haara niipalju kui suudad ja jookse nii kiiresti kui jaksad”.
Kasumile orienteeritud keskkonnas hakkavad ettevõtted analüüsima oma tegevuskulusid ning otsima võimalusi nende vähendamiseks. Kasumlikkus on reeglina madal ettevõtetes, mille tegevus on hajutatud paljude erinevate alade vahel ja/või mille käive on madal.
Esimesel puhul eraldatakse ettevõttest liigsed kõrvalharud ja keskendutakse ühele põhivaldkonnale. Käibe väiksus tuleneb aga tarbijate vähesusest. Viimane võib olla põhjustatud kas konkurentsivõimetust pakkumisest või hõredast asustusest. Viimasel puhul on reeglina probleemiks veel tavapärasest suuremad transpordikulud.
Loogiline otsus sellises olukorras on sulgeda hõreda asustusega paigas olev allüksus. See võib olla kauplus, panga- või postkontor või ükskõik milline muu eluliselt vajalik asutus. Kui sellele lisandub veel bussi- või muu transpordiliini lõpetamine, siis ongi tekkinud ääremaa.
Siinkohal tasuks meenuda ekspankuri ja Tallinna endise linnapea Jüri Mõisa mõtet, et kõik eestimaalased peaksid ümber asuma Tallinna. Loomulikult parandaks see äriühingute kasumlikkust oluliselt. Loomulikult suurendaks see ettevõtete kasumlikkust veelgi!
Kogukonna vajadused
Ääremaade probleem on muutunud teravaks postsotsialistlikes riikides, mille majandus on teinud järsu pöörde riiklikust majandusest kasumile orienteeritud ärimajandusse. Millegipärast ei ole see aga probleemiks Euroopa riikides, kui mõned erandid arvestamata jätta. Isegi Šveitsi raskesti ligipääsetavates mägistes rajoonides on kõik olulised asutused olemas ja teenused saadaval. Kuidas saab see võimalikuks?
Nendes maades lahendab olukorra ühistegevus. Ühistu teenib olemuslikult oma liikmete vajadusi ning tagab teenuste kättesaadavuse. Loomulikult ei ole ka ühistu võimeline tagama teenust, kui selle tarbijad ei taha või ei suuda tegevuskulusid katta, kuid ühistu puhul on esmatähtis teenuse saadavus.
Tegevuse kasumlikkus on n-ö lisaboonus, mis võib, kuid ei pea majandustegevusega kaasnema. Kuna see lisaboonus jääb ühistu liikmetele, siis tuleb neil äristrateegias valida, kas eelistada madalamat teenuse hinda või suuremat kasumit. Lõpptulem on liikmetele sama, erandiks oleks vaid olukord, kui kasum suunatakse ettevõtte arendusse.
Teenuse omahinda on võimalik alandada tegevuskulusid vähendades. Praktikas tähendab see viletsamaid ruume või masinaid, väiksemat teenuste- või kaubavalikut, mitme tegevuse koondamist ühte ruumi ja/või isiku juurde jms. Esmatähtis on, et elamiseks ja toimetulekuks vajalikud teenused säiliksid ja oleksid saadaval mõistliku hinnaga.
Mõistliku hinna ja jätkusuutliku tegevuse tagab ühistulises vormis teostatav ettevõtlus, mida kogukond kontrollib tänu ühe hääle/ühe osaku põhimõtte ja konsensusliku otsustusviisi rakendamisele.
Ääremaad kannatavad
Tänane reaalsus on see, et meie ärikeskse majandusmudeli tõttu ääremaad ehk territoorium, kus keegi enam ei saa ega taha elada, vaid kasvab. Üleüldine elukallidus kasvab samuti jätkuvalt, mistõttu probleemid ei piirdu vaid ääremaadega.
Kui eestimaalased tahavad hoida Eestit elukõlbliku ja asustatuna, siis tuleb meil panna seljad kokku ja hakata ühiselt tegutsema. Lühiajalisi ühistegevuse näiteid — laulupidu, Balti Kett, aktsioon “Eestimaa puhtaks” — võib tuua küll ja küll. Aga pikemaajaline ühistegevus majandussfääris ei edene siinmail kohe mitte kuidagi. Milles või kelles on viga?
PAUL TAMMERT, Eesti Ühistegeline Liit
