Aafrika sigade katku viirusega saastunud kärbsed on siiani arvatavasti peamised kodusigade nakatajad, sest seda me isegi ei märka ja kärbse lennukaugus võib ulatuda kuni kümne kilomeetrini.
Eelmise aasta sügisel juhtisin aafrika seakatkuga seonduvalt nii ajakirjanike kui ka Eesti Jahimeeste Seltsi (EJS) tähelepanu asjaolule, et esimeste metssigade suremine metsas on “jäämäe” veepealne ehk probleemi nähtav osa. Minu arvamust kritiseerisid irooniliselt nii veterinaarameti peadirektor kui ka EJSi juhtkond, mistõttu ei pidanud vajalikuks probleemi edasi torkida.
Küll aga soovitasin oma tuttaval sigalates tootmist piirata ja see suveks võimaluse korral likvideerida.
Metssigade arvu tulnuks vähendada talvel
Märkisin hoiatavalt oma arvamustes, et aafrika seakatku (edaspidi katku) levikule aitab peale metssigade kõrge arvukuse kaasa ka nende kiskjate rohkus, kes toituvad nõrgenenud loomadest ja korjustest. Korjustest toituvad linnud ja ka seal arenevad putukad, esmajoones porikärbsed, on üheks oluliseks ohuallikaks selle taudi levikul.
Ennustasin probleemi süvenemist 2015. aasta suveks ning eelkõige selle teisel poolel, kui pärast talve ja ka suvel surnud loomade laipadel toitunud ja arenenud raipetoiduliste putukate vastsetest kooruvad valmikud. Siis võib jõuda taud ka seafarmidesse, sest korjustel toituvate ja seal üles kasvanud putukate levitatavate katkutekitajate suhtes ei suuda me rakendada tõhusaid meetmeid peale ventilatsiooniavadele tihedate võrkude paigaldamise ja bioohutuse ning sanitaarhügieeniliste meetmete rakendamise.
Vältimaks olukorra kontrolli alt väljumist, soovitasin metssigade põhipopulatsiooni arvukust vähendada kaks-kolm korda ja seda nimelt talveperioodil, kui taudi levik on suhteliselt piiratud parasitaarse ja ka konsumeeriva ahela kaudu.
Katku kui erakordselt ohtliku taudi tõrje ja selle probleemidega toimetulekul on esmajoones vajalik teada sellega seotud biotsönootiliste suhete ringi, mis on seotud taudi tekitaja levikuga.
Taudi ei levita marjulised-seenelised
On äärmiselt lühinägelik arvata, et taudi levitajateks on peamiselt jahimehed, marjulised ja metsas käivad teised inimesed.
Inimene satub sea korjustele harva. Küll aga võivad seda levitada kõik raipetoidulised ja korjustel elavad ja arenevad liigid ning neid on miljoneid. Nad väljuvad sageli viirust täis mädanevast lögast või kuivanud korjustest. Kui keegi arvab, et viirus on nii suur, et see nakkub ja levib ainult sitase saapaga, siis pole ta teadlik viiruse mõõtmetest ja selle arvukusest saastunud korjustes.
Katku surnud loomade korjused jäävad vedelema metsa, põllule, sagedamini varjulistesse paikadesse, kus nad enamasti lagunevad mikroorganismide kaasabil, kuid paljudel juhtudel kasutavad surnud loomade korjuseid toiduks paljud laipadest toituvad putukad, lihatoidulised ning raipetoitulised imetajad ja esmajoones ka mitmed röövlinnud.
Imetajatest on tavalised lihasööjad meie metsades laialt ja suhteliselt suure arvukusega levinud karihiired. Surnud loomade liha ja ka luid võivad süüa metssiga, metsnugis, rebane, hunt, karu, kährik, kärp, nirk ning kotkad, ronk, vares, harakas jm linnud, aga ka paljud pisiimetajad. Kokkupuutes korjustega nakatuvad nad ja on ka ühed peamised katku levitajad.
Praegu ei peeta täpsemat arvestust väikeulukite arvukuse kohta, vaid registreeritakse küttimise andmed, seega pole võimalik täpsemaid andmeid esitada eri röövloomade arvukuse tasemete kohta.
Katkutekitaja viirus on väga elujõuline
Arvestades ligikaudseid hinnangulisi põhipopulatsiooni (s.o arvukus peale küttimishooaja lõppu ja sigimistsükli alguses) arvukuse tasemeid, siis elab meie metsades ja teisteski piirkondades ligikaudu 35 000 kuni 45 000 väike- ja suurkiskjat, kes võivad puutuda kokku surnud sigade korjustega.
Sellele tuleks lisada 4000–6000 hulkuvat kassi ja koera, kellest teatavad koeratõud (taksid ja ka terjerid, vähem teised tõud) meelsasti püherdavad korjustel ja sigade väljaheidetel ning võivad meile märkamata levitada viirust nii inimasustustesse kui ka teistesse piirkondadesse looduses.
Katkutekitaja viirus on teatavasti väga elujõuline ja ilmastikukindel, seetõttu säilib ASK taudi tekitaja looduses pikka aega ja võib levida ka raisamardikate, porikärbeste ja teiste raipetoiduliste putukate kaasabil, kelle vastsed toituvad surnud loomade laipadel ja võivad pärast koorumist lennata nakatununa mitme kilomeetri kaugusele uutesse kohtadesse ja sageli ka loomafarmidesse.
Nendest olulisemateks sugukondadeks on raisamardiklased ja lühitiiblased. Märkimisväärselt suure sigimispotentsiaaliga ja laialt on levinud kärbsed, nende hulgas porikärbes, kelle vastsed toituvad surnud looma kudedest, nukkuvad enamasti ka samas korjuses ja kooruvad ning lendavad uusi sobivaid toidukohti otsima.
Viirusega saastunud kärbsed on siiani arvatavasti peamised kodusigade nakatajad, sest seda me isegi ei märka ja kärbse lennukaugus võib ulatuda mõnest kilomeetrist võimalik, et isegi kümneni. Raisamardikad toimivad samal viisil.
Nagu selgub, on laipadel ja enamikul loomakorjustel toituvaid ning seal oma arengutsükli välja kujundanud suur hulk liike, kes liiguvad oma elutsükli jooksul nii toiduotsingul kui järglaste kasvatamiseks eri elupaikadesse. Loomafarmid on selleks igati ahvatlevad tõmbekohad ja seetõttu on erakordselt oluline, et oleks hästi korraldatud sõnnikumajandus ja surnud loomade ning tekkinud loomsete jäätmete ja toidujääkide käitlemine.
Metssigade arvu tuleb oluliselt vähendada
Mis tahes epideemia puhul on esmane nõue (inimene on siinjuures erandiks) piirata selle taudi tekitaja kandja, antud juhul metssigade arvukust, ja viia see võimalikult madalale tasemele.
On kummaline kuulata arvamusi, kus jahinduse juhtivad spetsialistid ei arvesta ega lähtu üldise ökoloogia põhimõtetest, rääkimata kompetentsusest eriökoloogia valdkonnas. Mis puutub liikide biotsönootiliste suhete tundmisse, siis ei ole meie ametnikud nendes küsimustes pädevad ja seetõttu on nõupidamiste tulemusteks kilplastele omased otsustused.
Ma olen sügavalt nördinud meie jahinduse ja veterinaarteenistuse saamatuse üle antud probleemide lahendamisel. See ei tulene mitte tahtmisest ega organisatsioonilise toimimise võimekusest, vaid jahimajanduse aluste vähesest tundmisest ja aastaid jahimaade korralduses kehtestatud nõuete eiramises.
Katku kiireks levikuks ei ole midagi soodsamat kui metssigade kõrge asustustihedus. Kuritegelikuks suhtumiseks pean metssigade arvukuse jätkuvalt kõrge taseme hoidmist, seajahi piiramist ning küttimise limiteerimist. Metsseajaht pidanuks olema juba eelnenud talveperioodil arvukuse kiireks vähendamiseks jahimeeste otsene kohustus.
Jahipidamisel metssigadele ei aeta seakarju tavaliselt isegi mitte naaberjahipiirkonna territooriumile. Enamasti on sead järgmisetel päevadel taas oma endises elupaigas.
Pean iseenesestmõistetavaks ja otstarbekaks rakendada taudipiirkondades intensiivset varitsusjahti ja sigade püüki aedikutega, millega on võimalik püüda terveid karju. Paraku on need ettepanekud jäänud arvestamata nii EJSis kui ka veterinaarteenistuste nõupidamistel. Sellega peaksid täie tõsidusega tegelema keskkonnaministeerium, EJS ja jahindusnõukogud.
See artikkel on ilmunud Postimehe veebiväljaandes. Toimetus avaldab selle autori loal
NIKOLAI LAANETU, jahindusteadlane
