Ilma kultuurita ei saa või siiski?

Tegelikult võib-olla isegi saaks, aga elu oleks oluliselt hullem. Või siis vaesem, vaimse poole pealt vaesem. Täna on siiski kultuurivaldkond veel üks meid veidikenegi positiivses meeleolus hoidev valdkond. Kui jätta muutustest, ka kultuurielus toimuvatest tulenev olukord, emotsioonid, vahel ka pahameel tahaplaanile, siis tegelikult pakuvad kultuurisündmused meile päris palju. Enamasti ei mõtle, et kõige selle taga, et vaataja-kuulaja saaks elamuse, on palju inimesi, kultuuritöötajaid. Vähim, mida teha saame, on neid lihtsalt tänada. Kuigi ühiskond võiks jõuda nii kaugele, et kultuuritöötajate palgad ka edeneks.
Aga mitte see pole täna teemaks, hoopis see, et Mustvees oli pühapäeva lõuna paiku saalitäis särasilmseid kultuuritöötajaid. Kenasti riides, meeled elevil ja osa saamas maakonna kultuuritöötajate pidulikust ja meeleolukast tänusündmusest. Mustvee kultuurikeskuse rahvas muidugi tuli teist aastat järjest kogu sündmuse organiseerimisega imekenasti toime ja ilmselt kõik, ka need, kes seekord preemiat ei saanud, läksid koju hea tundega südames. Vahel on nii vähe vaja, mõnusat koosolemist, hubast ja sõbralikku õhkkonda.
Kõik maakonna kultuuritöötajad saali mahtunud poleks, kuid see, et neid pühapäeval kohal polnud, ei vähenda sugugi nende töö olulisust. Preemia preemiaks, aga oskust häid inimesi hoida, nende osa kultuuritöös hinnata, oleks vaja pisut õppida. Vahel jääb tunne, et seda tehakse tagantjärele, siis kui kultuuritöötaja on juba mujal ametis või pole talle kultuurisüsteemis enam kohta.
Iseenesest ei toimu midagi. Muudkui korraldame. Kultuuririkkuse aasta on võimalus leida parim, mis meie elu rikastab. Kannel ja pastlad on olulised ja ilmselt ei kao kuhugi, kultuuriruumi rikastamisega saame ehk midagi uut sel aastal juurde. Kas see ka meie ellu jääb, see on iseküsimus. Tänulikkust võiksime jagada igasse päeva.