Innovatsioonivõime on tänapäeval üks peamiseid tegureid, mis määrab ettevõtete konkurentsivõime ja seeläbi majandusarengu nii riikide kui ka regioonide tasandil. Innovatsioon tähendab enamasti ettevõtja tegevust, mille tulemuseks on uute või täiustatud toodete ja teenuste edukas turuletoomine.
Seetõttu tuleks Lõuna-Eestis panustada just sellise ettevõtluse toetamisele, mis suudab luua uusi tooteid ja teenuseid ning aidata kaasa Lõuna-Eesti muutmisele üheks Euroopa innovatiivsemaks ja konkurentsivõimelisemaks regiooniks.
Konkurentsis püsimiseks tuleb olla innovatiivne
Regiooni konkurentsivõimet väljendavad sellised näitajad nagu tööjõu tootlikkus, tööhõive määr, loodav lisaväärtus, ekspordi maht, tulude tase, maksubaas ja paljud teised majandusnäitajad. Seega on konkurentsis püsimiseks vaja olla innovatiivne ehk õppida kasutama uusi võimalusi ja arendada edasi olemasolevaid, ehitades samal ajal üles kohaliku tööstuse, mis on läbilöögivõimeline eksportturgudel.
Küsimus on muidugi selles, kuidas seda saavutada ehk milliseid konkreetsed tegevused ja meetmed oleksid piirkonna konkurentsivõime seisukohalt kõige olulisemad. Ülapool nimetatud strateegia koostamisel defineeriti järgmised peamised arenguvajadused, Lõuna-Eesti konkurentsivõime tõstmisel:
· liikuda allhankeahelas ülespoole,
· arendada ja tõhustada tootmisprotsesse ning juhtimist,
· laiendada kompetentsibaasi ja tehnoloogiasiiret,
· arendada majandusklastreid ja koostöövõrgustikke,
· teha töötajatele pidevalt täiend- ja ümberõpet,
· kasvatada uuenduslikku ja ettevõtlikku mõtteviisi.
Nende vajaduste täitmiseks pakub nimetatud innovatsioonistrateegia välja neli strateegilist tegevussuunda, milleks on inimkapitali arendamine, võrgustumise toetamine, võtmesektorite arendamine ja infrastruktuuri parandamine.
Oluline on arendada inimesi
Innovatsioon ettevõtte tasandil sõltub seal töötavate inimeste teadmiste, oskuste ja tehnoloogilise baasi iseloomust ja kvaliteedist. Ainult nüüdisaegse haridus- ja teadussüsteemi olemasolu loob eeldused tipptasemel inimressursi tekkeks vastavas valdkonnas ning sellest tulenevalt kõrge lisaväärtusega ekspordile orienteeritud tööstuse arenguks.
Haridus- ja teadussüsteemist sõltub seega kõige otsesemalt inimkapitali kvaliteet, mis on ettevõtete innovatsioonivõime peamisi tegureid. Inimeste arendamine on järelikult üks olulisemaid strateegilisi komponente innovatsioonis.
Samavõrd oluliseks võib pidada ka klastripõhise majandusarengu soodustamist, mis suuresti seisneb toimivate koostöövõrgustike loomises ettevõtjate, teadlaste ja riigiteenistujate vahel. Võrgustikud aitavad ettevõtjal ära kasutada seal leiduvaid teadmisi, oskusi, koostöösidemeid jne. Võrgustike kaudu on ettevõtjal võimalik maandada osa oma riske. Seega on klastripõhise majandusarengu soodustamine koos selle peamise komponendi võrgustumisega teine oluline strateegiline tegevus innovatsiooni toetamisel.
Tuleks keskenduda võtmesektoritele
Kolmas tegevussuund keskendub nendele valdkondadele, mis on praegu piirkonna majanduskasvu peamiseks mootoriks, ning neile, mille roll majanduskasvu tagamisel nii lähemas kui pikemas perspektiivis on üha kasvav. Omaette strateegilise valiku moodustab küsimus, millised on need majandussektorid, mis on või võivad saada piirkonna konkurentsivõime mootoriks, ja millised on need tegevusharud, mis võivad saada selle piduriks ja arengu lukustajaks.
Seega on äärmiselt oluline teha õige strateegiline valik ja keskenduda nendele võtmesektoritele, millest sõltub majanduse kasv ja areng. Eelkõige on sellisteks sektoriteks praegu puidu-metsa-mööblitööstus, toiduainete tööstus, tekstiili-rõivatööstus ning masinaehitus. Tulevikus on hea perspektiiv areneda võtmesektoriteks veel infotehnoloogial ja biotehnoloogial.
On selge, et ülaltoodud tegevussuundade all olevate meetmete ellurakendamise eelduseks on olemasolev infrastruktuur, nii füüsiline kui ka institutsionaalne, mis on vundamendiks nii inimkapitali, klastrite kui võtmesektorite arengule.
Adekvaatse infrastruktuurita võib ülejäänud tegevussuundade arendamine jääda lühiajaliseks ja vähetulemuslikuks, sest plaanitud tegevustel pole kuhugi kinnituda, nii nagu vundamendita majal ei ole üldjuhul pikka iga.
Nimetatud tegevussuunad ei ole ja ei saagi olla kõikehõlmavad ning ei moodusta mingit lõplikku suletud nimekirja. On loogiline ja tõenäoline, et välja pakutud meetmete nimekiri täieneb strateegia elluviimise käigus uutega ja olemasolevad meetmed võivad teiseneda vastavalt olukorra muutumisele. Tartu regiooni innovatsioonistrateegia ei ole staatiline ja muutumatu dokument, vaid pidevalt täiendamist ja muutmist vajav dünaamiline raamistik, mis võtab arvesse muutuvaid vajadusi ja uusi tekkivaid võimalusi.
Seetõttu tahaksin kõiki huvilisi kutsuda ülapool käsitletud teemal kaasa mõtlema. Esimene võimalus selleks avaneb juba 31. augustil, kui Vanemuise Kontserdimajas toimub konverents ? Tartu regiooni konkurentsivõime Euroopas. Konverentsil esinevad Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel, majandusminister Meelis Atonen, Tartu linnapea Andrus Ansip, Tartu Ülikooli rektor Jaak Aaviksoo, Eesti Põllumajandusülikooli rektor Alar Karis, mitmed regiooni ettevõtjad ja eksperdid Eestist ja teistest Euroopa regioonidest. Konverentsile on oodatud kõik huvilised ja konverentsist osavõtt on tasuta (täpsem info www.tris.tartu.ee).
RENE TÕNNISSON
Tartu regiooni innovatsioonistrateegia projekti juht,
SA Tartu Teadupark juhatuse liige
