Autosid vuras mööda külavaheteed vahetpidamata, kuni Kivirehe aia taha, kust hein selle tarvis maha niidetud, sai justkui suurlinna parkimisplats. Kõik see rahvas suundus võimsate maakivist seintega kunagise hobusetalli poole, mis, nagu selgus, just hiljaaegu uue katuse peale oli saanud. Talli suured väravad seisid päikese poole pärani ja seest vaatasid vastu pikad valgete linadega kaetud lauad.
Ukse juures pani tulijaid kirja kunagine Murru talu Virve ehk tänane Virve Peterson. Õllemeister Koka talu Ats ehk Ants Mägi näitas soovijatele kätte suure õllevaadi. Kivirehe vanem perepoeg Eino Vähk võttis saabujaid vastu ja juhatas õigesse kohta. Minia saatel tuli pärast rahva sekka päeva auväärseim tegelane – 87-aastane Kivirehe vanaperenaine Erna.
Tänased ja mälestuste kodud
Kivirehelt edasi sõites, kui üks talu läheduses asuv suvekodu välja arvata, tuleb ainult mets, kuhu praegusel ajal vahel veel vaid marjulistel aeg-ajalt asja on. Kunagisi taluasemeid võib neis paigus ainult aimata.
Endisesse Udukülla pääsebki vaid läbi Kõpu küla, mis saab alguse külateelt nüüdse Aidu paisjärve juurest. Kõpu on praegu küllalt elujõuline küla, kus on erinevas vanuses elanikke ning suuremaid ja uuema ilme saanud majapidamisigi.
Seepärast seisis ka kutsel kirjas: “Uduküla ja Kõpu küla kodukandipäev”. Praeguseid ja endisi elanikke oodati koos peredega. Kui Kõpu poolel on rohkem tänaseid kodusid, siis Udukülas said sel päeval elavateks rohkem mälestuste kodud ja olud.
Endine Tutti talu Vilma, praegu Tallinnas tütre juures elav 87-aastane Vilma Saar oli tervitused ja mälestused kodukülarahvale koguni mitmele paberilehele kirja pannud ning selle läkituse luges tema vennatütar Eha Alt kokkutulnud rahvale ette.
Nooremate jaoks oli selles kirjas huvitavaid ja väärtuslikke mälestusi omaaegsetest taludest ja nende peremeestest ning tollasest külaelust. Hilisemast ajast teavad Eha ja temast pisut vanemad ning nooremad juba ise rääkida.
Kui esimese Eesti Vabariigi ajal said ümbruskonna lapsed käia veel Kõpu koolis, siis tänased keskealised pandi harilikult omal ajal Tapiku kooli ja sealsesse internaati.
Kõpu küla laste koolitee viis enamasti Põltsamaa-Jõgeva maantee ääres asuvasse vanasse Aidu algkooli. Seepärast jätkus kokkutulekul omavahel äratundmisrõõmu aastakümnete järel koguni kunagise kahe kooli klassivendadel ja -õdedel.
Küla lugu laulu sisse
Et päevakavas välja kuulutatud isetegevuslaste esinemisel lõi laulud lahti ümbruskonnas ja kaugemalgi väga tuntud ja oodatud Aidu lauluansambel, polnud mingi ime, sest selle üks kauaaegsemaid liikmeid on ju Ants Mägi.
Ime ja suur äratundmine tulid ilmsiks hoopis nende ette kantud viimase lauluga. Tuntud viisil kõnelesid selle sõnad Udukülast ja selle elanikest just nii, nagu see oli, naljaga ja tõsiselt, talude ja inimeste nimedki sees. Isegi mõne mehe väikesed vigurid olid aastate tagant lõbusalt päevavalgele toodud.
Laulu sisse oli pandud omaaegse Uduküla lugu, see, kes kusagil elas, kuhu hiljem elama asus, kus tööl käis, kes kellega sõbrustas, kuidas ühiselt külapidusid peeti, kes kellelt naise päranduseks sai jne. “Meeles mul, kui Innu Anni Udu Mannil külas käis. Pole Annit, pole Manni, kogu küla tühjaks jäi,” kõneles üks salm, pidades silmas kahte omaaegset head sõbrannat.
Üks laulusalm manas silme ette aga valusa mälestuse: “Meeles mul, kui koidukullas üle metsa tulelõõm. Tutti talus tuli möllas, tuhaks muutus vaev ja töö”.
Laulu autorit ei osatud esialgu ära tunda, aga selge oli see, et ta pidi olema oma küla inimene. Tähelepanelikum kuulaja võis vahest midagi aimata, kui lauldi: “Meeles mul, kui kodutalus Salme-Veeda elasid. Kuidas Murru talus nemad mesilinde pidasid” või sellest: “Läinud aastad, läinud ajad kaasikuks saand karjamaa…”.
Muidugi oli laulukirjutaja Murru talu kunagine valgepäine väike tüdruk Virve, kes Kivirehe lõkkeplatsil omal ajal akordioni mängis, kui külarahvas mai- ja jaanitulede ajal kokku tuli. Ja muidugi on just kunagine Murru karjamaa see, kus praegu ilus kaasik kasvab.
“Ühel õhtul enne seda kokkutulekut ei olnud und. Mõtlesin Udukülale ja kohe tuli vaim peale. Enne ei lõpetanud, kui sõnad valmis olid. Võtsin pilli kätte ja proovisin selle Ervin Lillepea tuntud viisi järele laulda ka, tuli välja küll,” tunnistas Virve siis, kui juba omakeskis sai oldud.
Aga Kivirehe kunagisele lõkkeplatsile mindi seekordse kokkutuleku ajalgi ja pandi ka lõke põlema, nagu Virve tehtud lauluski kirjas seisis: “Meeles mul, kuis Kivirehel jaaniõhtul metsa all kokku said kõik naised-mehed, koiduni käis tants ja trall”. Kiike, nagu vanasti, seal enam ei olnud ning tantsu ja tralli seekord samuti ei tehtud, aga mõnus oli seal istuda sellegipoolest.
Kuigi Virve tunnistas tagantjärele, et pill oli tal kokkutulekule igaks juhuks siiski kaasa võetud. Võib-olla ehk järgmisel korral…
Keegi peab asja üles võtma
Seekordsele kokkutulekule kogunes Kivirehe tallu kaheksakümmend viis inimest üle Eestimaa. Hea meel kutse üle oli kõigil ja lubati tulla jälle uuesti, kui teada antakse.
Selles päevas oli palju taastundmist, ilusaid ja liigutavaid hetki, mis andsid põhjust iseendile ja teistele tunnistada, et seda kõike on halli argipäeva keskele vahel kohe väga vaja. Ka korraldajad ning kokkukutsujad Virve, Eino ja Ants jäid asjaga rahule. Kes neist kolmest esimesena asja just alustas, ei teagi, aga konkreetseks läks kokkutuleku korraldamisega siis, kui nad ühel päeval kokku istusid ja omavahel aru pidama hakkasid, kust ja kuidas kedagi üles leida.
Üks teadis, kus elab kellegi õde või vend, teine jälle seda, kes kellega läbi käib ning aadressi teada võib. Nii läkitati kutsed aegsasti teele ja jäädi vastuseid ootama. Ikkagi esimene kord üle paljude aastate.
“Keegi peab asja üles võtma,” teavad nad nüüd ning nagu Virve tunnistab, kogunes sellest esimesest kokkusaamisest mitmeid ideid edaspidisekski. Aga kõige tähtsam, et algus on tehtud. “Meie lastel pole Udukülaga sellist seost nagu meil, aga see-eest on Kõpu külas praegu nooremaid elanikke,” leiab ta.
Antsule jäi sellest päevast mälestuseks õllekann kirjaga “Parimale õllemeistrile” ning Kivirehe talu seina ehtima raamitud tänukiri kokkutuleku korraldamise eest, mis Einole üle anti.
Elu Kivirehel läheb aga jõudsalt edasi ning see majapidamine paistab sõna otseses mõttes ka kaugele silma. Neljakümne viie meetri kõrgused raadioantennid annavad sellest tunnistust ning teadaolevalt on see praegu Eesti raadioamatööride seas lausa suursaavutus. Maailma erinevate paikadega peab siin sidet Kivirehe vanaperenaise Erna noorema poja Leo poeg Tõnno, kes jätkab oma kadunud isa harrastust. Tõnno vend Taavi viibib samuti õige tihti Kivirehel.
VAIKE KÄOSAAR
