Äsja lõpetati Põltsamaa meiereis seoses Paide uue piimatööstuse käivitamisega juustu tootmine, mis on mitmeski mõttes ajalooline otsus. Senine töö korraldati Põltsamaa meiereis ümber, seadmed müüakse maha. Pakkimise ja viilutamise töö veel küll jätkub, kuid rahva seas hinnatud juustu, mida Põltsamaal on toodetud juba aastast 1910, seal enam ei tehta.
Mõistagi tähendab meiereis toorpiima vastu võtmise ja juustu tootmise lõpetamine paljude jaoks otseselt töökoha kaotust. Või siis vähemalt seda, et hommikuti tuleb tööle sõita teise linna – Paidesse.
Samuti tähendab see muutus seda, et kohalikku tootmist ja tööstustegevust jääb taas kord kohapeal – antud juhul Põltsamaal – vähemaks.
Kui küsida, kas see on hea või halb, et tootmine viidi Põltsamaalt pealinnale lähemale ehk Paidesse, siis ettevõtjate vastus on kahtlemata see, et on ju ainult positiivne, kui juustu toodetakse moodsamas ja täiesti uues tehases.
Tootmisprotsess on Paide uues piimatööstuses paljuski automatiseeritud ning tööd teevad seal üha rohkem robotid.
Aga mis on selle pikemaajalisemad mõjud piirkonnale ja kohalikule tööstusele? Kas mõne aja pärast võime juba kuulda uudist, et Põltsamaal lõpetatakse ka juustu pakendamine? Loodetavasti mitte, kuigi päris kindel selles olla ei saa.
Vähemalt saab praegu öelda seda, et piimatööstus jääb Eestisse, mitte ei sulge hoopiski uksi. See protsess, kus väiksemad meiereid sulgevad oma uksed ja piima kogutakse kokku järjest suuremateks muutuvates piima kokkuostukeskustes, on toimunud ju juba nõukogude ajast alates.
8.03.2024
blog comments powered by Disqus