Maagümnaasiumide tulevik küsimärgi all

Kui haridus- ja teadusministeerium plaanib kõik väiksemad gümnaasiumid üle kogu riigi sulgeda, siis tähendab see, et paljudest asulatest või väikelinnadest tuleb õpilastel edaspidi hakata teises linnas kooli käima. Kaugemal koolis käimine võib tähendada ka suuremaid kulusid.
Mõnes kohas on suuremate gümnaasiumite juures ka õpilaskodud, kuid mitte igal pool. Seetõttu võib tekkida vajadus üürida korter või sõita iga päev kooli ja kodu vahet kümneid kilomeetreid.
Mõne jaoks pole kindlasti suur probleem igal hommikul ühistranspordiga 20 km maha sõita, et kooli jõuda. Ka linnas pole ju kool kõigil ukse ees ja ühest Tallinna servast teise liikumiseks võib tipptunnil sama palju aega kuluda kui maapiirkonnas palju pikemate vahemaade läbimiseks.
Tartu- ja Jõgevamaal on ohus lausa kuue kooli gümnaasiumiosa. Niisugused uudised ei rõõmusta neid, kes eelistavad just väiksemas gümnaasiumis õppimist, kus on kodusem keskkond, vähem ülerahvastatust, kõik tunnevad kõiki, õhustik on turvaline.
Aga samas on õigus neilgi, kes räägivad hariduse kvaliteedi parandamisest. Mis kasu on keskharidusest, kui sellega pole tulevikus midagi peale hakata? Kui ülikooli edasi õppima ei pääse, siis üksnes keskharidusega tööjõuturul läbi lüüa ei pruugi.
Järjest rohkem räägitakse kõrghariduse kõrval kutse omandamise vajalikkusest. Ametikooli astumisse ei suhtuta tänapäeval kindlasti samamoodi, nagu mõnikümmend aastad tagasi kutsekooli minekusse.
Kui üks või teine maakool või väiksem gümnaasium oma uksed sulgeb, on sellest kahju. Aga mis oleks alternatiiv?