Suvelaagri korraldajateks on noorkotkaste Jõgeva malev ja kodutütarde Jõgeva ringkond koos kaitseliidu Jõgeva malevaga, NKK Jõgeva Ringkonnaga ja Jõgevamaa NK/KT Sõprade Seltsiga. Juba üheteistkümnendat suve järjest on suvelaagrite eesmärgiks sisustada meeldivalt noorte puhkust kaunis looduses ja aidata sõlmida neil tutvusi teiste rühmadega.
Laagrist võttis osa kolmteist rühma, kokku 116 noort koos ligi kolmekümne juhendajaga kõikjalt Jõgevamaalt. Noorkotkaste juhendaja Rein Valdmaa sõnul on noorkotkastel ja kodutütardel oma kindlad reeglid ja seadused, millest tuleb karmilt kinni pidada. Kui nende reeglitega hakkama saadakse, siis on laagrisse kaasa saamine lihtne.
Märg küljealune ei heidutanud
Noored hakkasid laagriplatsile kogunema pärastlõunal. Enne piduliku laagri avamist oli neil küllalt aega, et end mugavalt Utsalis sisse seada ja võistlemiseks valmistuda. Kuna ilm ei olnud just kiita, leidis enamik rühmadest ööbimisplatsi vanas sõjaväe kasarmus.
Ent mõned rühmad otsustasid suurest vihmasajust ja külmast ilmast hoolimata siiski telklaagri püsti lüüa. ?Peale teist telgis veedetud ööd hakkas küljealune juba natuke niiskeks tõmbuma,” ütles Kristjan Kaarepere rühmast.
Kuid õnneks sai märjad riided ja magamiskotid õige pea ära kuivatatud. Nimelt küsis Kaarepere rühm endale staabist suure ahjuga sõjaväetelgi ja asutas sinna erasauna, kus ka naaberrühmade märjad jalanõud ja riideesemed taas kuivaks said.
Alguses oli plaanitud telki lihtsalt kottide, toidu ja muu vajaliku ladu. Kui ahju tuli tehtud sai, oli kohe selge, et tegemist on ehtsa saunaga. Seejärel valmistatigi vihad ja toimetati kohale kerisekivid. Saunaidee omaniku Janno sõnul oli asja juures häirivateks teguriteks ainult sooja peale kohale tulnud sääsed. ?Neid oli nii paksult, et neist ei näinud läbigi,” lausus ta. Sääskedega oli mure tervel laagril. Paljudele laagriliste arvates ei ole nii suures koguses sääski isegi mitte dzunglis. Kavalamad said õhtuti sääski maha raputada diskol tantsides.
Kõik rühmad punktijahil
Suviseid laagreid ei korraldata niisama suvitamiseks, väikene võistlusmoment peab noortele olema. Kolm laagripäeva olid sisustatud erinevate võistlustega, mis võistkonnale punkte tõid. Mitte et noored ainult punktide pärast liikvel oleks olnud, vaid ikka eriskummalistest ja kaasahaaravatest võistlustest osavõtmise pärast.
Üks põnevamatest võistlustest oli jalgpall, kuid mitte selline nagu me oleme harjunud mängima ja telerist nägema. Nimelt olid pallurid nööridega paigale ?naelutatud?. Jalgpalluritel oli jala külge seotud kahemeetrine nöör, mis omakorda oli vaiaga maa sisse löödud. Nii pidid kõik mängijad ühe koha peal olema. See abinõu võeti tarvitusele just kartuses suuremate võistlejate liigse innukuse pärast.
Nööriga jalgpallivariant oli küll täiesti uudne idee, kuid vanemad mängijad oleksid siiski tahtnud palliplatsil mängukiirust näidata. Kuid tarvitusele võetud abinõust peab aru saama- täies jalgpallivarustuses Maarja rühma poisid võisid oma naelikutega endist väiksematele poistele hirmu nahka ajada küll.
Kuni neljateistaastased poisid ja tüdrukud mängisid laaris rahvastepalli. Eelduse kohaselt pidi see spordiala jalgpallist veidi leebem olema, kuid seekord paistis vastupidi. Väljakul ja selle ümbruses läks mäng ja kaasaelamine väga tuliseks.
Väljakul oli poisse, kelle käsi vastaseid väga tugevalt pommitas ja ega ka kaasaelajad oma pommitavate hüüetegagi maha jäänud. Hiljem mängiti ka võrkpalli, kuid seal nii tõsiseks võitluseks ei kiskunud. On ju võrkpall mäng, kus keskenduda tuleb.
Võistkondadele tulid punktid ka kalapüügist. Kõigile kalameestele/naistele anti kätte ühesugused puuoksast valmistatud õnged ja kalapüük võis alata. Sellele võistlusel lõid kõigi ?kalapüüdjageenid? välja. Ega niisama ei ole ju kellelgi viitsimist paduvihmas maa seest ussikesi otsida ning tundide viisi jõe kaldal kükitada. Fanaatilisel kalapüügil oli ka tulemusi. Kasvõi ühe kalakese sai kätte iga rühm. Osavamad isegi mitu. Vaimastvere kalamehe Siimu sõnul on kõige tähtsam tunda kohta, kuhu õng sisse visata. Et Alam-Pedja looduskaitseala on tema jaoks veel küllalt tundmatu, seetõttu ka võistlusel viies koht.
Erinevad jõukatsumised
Peale pallimängude ja kalapüügi oli päevaplaanis hulgaliselt muid võistlusalasid. Sai õhupüssist lasta, orienteeruda, viktoriinis teadmisi näidata ja muud põnevat teha. Esimene laagriõhtu oli sisustatud karaoke laulmisega. Kõigile võistkondadele oli kohustuslik laulda üks laul. Karaoke võitjaks osutus vapper Kamari rühma tütarlaps Birgit, kes ainsana laulis üksi.
?Alguses oli küll pabin sees, sest laulsin esimesena. Kui oleksin kellegi endaga laulma kaasa võtnud, polekski asi nii hull olnud,? ütles ta. Torma aga seevastu laulis oma laulukest suure seltskonnaga, kaasas veel tantsutüdruk/poiss Johanna, kes laulus ?Hop Johanna? nimitegelast etendas.
Peale kohustusliku punkti toova laulu laulmist oli võimalik kõikidel soovijatel oma lauluhäält näidata. Seda võimalust kasutati agaralt ära, mõni tütarlaps laulis õhtu jooksul koguni viis-kuus korda. Kuid karaoke vahepeal demonstreeris oma oskusi mustkunstnik Tõnu Ojavee. Et ta on juba 32 aastat inimesi alt vedanud, siis õnnestus see ka Utsali laagris, kuigi terane noorkotka- ja kodutütresilm nägi nii mõndagi trikki läbi.
Ka järgmine õhtu veedeti tantsu- ja laululiselt. Nimelt olid eelnevalt Euroopa riigid võistkondade vahel ära jagatud ja nüüd tuligi neid ülejäänud laagriseltskonnale tutvustada. Taidluskava nõudis palju fantaasiat ja sellega said noorkotkad ja kodutütred hästi hakkama – kavasid oli mininäidenditest lauludeni. Kuid üks punktide kogumise võistlus kestis kogu laagri vältel. Et noorkotkad ja kodutütred peavad olema korraarmastajad, siis hinnati ka rühmade ööbimisruumide ja telkalade korrashoidu ja kaunistamist.
Uued sõbrad ja palju tegevust
Noorkotkaste ja kodutütarde suvised laagrid on noorte seas väga populaarsed. Rannal toimuvates laagrites on tavaliselt osavõtjaid kahesaja ringis, sest telkide jaoks on ruumi rohkem kui Utsalis. Tänavust väiksemat osavõtu arvu saab seletada ka vihmaste ilmadega. Mõne laagrilise sõnul oli võistluste vahel liiga palju vaba aega, kuid sedagi tugevate vihmasadude tõttu.
Vihmaga küll võistelda ei saanud kuid seda aega kasutati omavaheliste tutvuste loomiseks. Äsja kodutütreks astunud Torma tüdruku Meriti mulje oma esimesest laagrist oli väga positiivne. Talle meeldis, et kõik üksteist nii hästi tunnevad ja laagris oli tema arvates üllatavalt sõbralik õhkkond. Kodutütreks hakkas ta sõprade soovitusel ja on oma otsusega täiesti rahul. Järgmise suveni ta uute sõprade taasnägemisega oodata ei kavatse, vaid läheb kindlasti ka kodutütarde ja noorkotkaste talvelaagrisse.
Kuid rühmakaaslane Mikk, kes võtab suvelaagrist osa juba viiendat korda, oli rohkem innustatud erinevatest võistlustest ja põnevatest mängudest. ?Tegelikult on laagris ka palju ilusaid tüdrukuid,? tunnistas ta. Mikku kurvastab vaid see, järgmisel aastal ta enam vanuse tõttu laagris osaleda ei saa. Kuigi noorkotkapõlv saab läbi, kestavad laagritest saadud tutvused veel kaua edasi. Peale suvelaagrite korraldatakse noorkotkastele ja kodutütardele ka talve, kevade ja sügislaagreid, kus lõbus seltskond taas kokku saab.
KRISTIINA KOKK
