Maakoolide sulgemise traagika

Väikekoolide sulgemise teemal on meedias juba aastaid räägitud. Viimane suurem lugude sari on kokku võetav koondnimetusega „Metsküla kool”.
Metsküla kooli saaga ei tahtnud ega tahtnud lõppeda, igapäevaselt kuulsime igast meediakanalist sellest, mis toimub Metsküla koolis ning kuidas kohalikud elanikud on asunud kohaliku omavalitsusega lausa vägikaigast vedama. Tundus isegi, et kohalikele inimestele oli kooli püsima jäämine kõige tähtsam küsimus maailmas.
Samas saab igaüks kasvõi tänast Vooremaa kaanelugu lugedes ja numbritele otsa vaadates tõdeda, et kui väikekool, kus ühes klassis õpib keskmiselt kolm last, kinni panna, siis see tähendab reaalset kulude kokkuhoidu. See pole lihtsalt kellegi jonn või poliitikute numbritega žongleerimine, vaid karm reaalsus.
Kui kool haridusasutusena tegutseb, siis ei saa jätta ruume kütmata, katust parandamata ega ka remonti tegemata. Õpilastel peavad olema tingimused õppetööks loodud. Samal ajal on Eestis ka nii, et koolis tagatakse toitlustus. Kui väikses koolis tegutseb köök ja kohapeal valmistatakse süüa, siis tähendab see lisanduvaid kulusid tööjõule jne.
Mõneti on mõistetav kui vanemad võitlevad kohaliku kooli säilimise eest, kuid kui valla rahakott ei võimalda sellist koolivõrku ülal pidada, nagu oli 1995. aastal, siis pole midagi parata. Tuleb teha karmid otsused ja senise kümne kooli asemel jätkab kolm-neli.
Lõppude lõpuks on heaks näiteks Aidu kool Põltsamaa vallas – kooli küll ametlikult ei suletud, kuid ühtki last selles koolis tänase seisuga ei õpi.