Mihhail T?umat?enko: “Teater aitab hoida inimsuhteid.”

Kuidas Teist teatriinimene sai?

“Sündisin Baikali taga, Vene-Hiina piiri ääres, kuhu mu vanemad olid elama asunud geoloogist isa töö tõttu. Seal lõpetasin ka keskkooli, seejärel aga Moskva füüsika-tehnikainstituudi ning töötasin kolm aastat, olles selle ameti jaoks tavatult noor, teoreetilise füüsika kateedri juhatajana pedagoogilises instituudis. Ühel päeval jätsin aga füüsikukarjääri kus see ja teine ning astusin GITISesse.

Mu vanemad ei olnud sellega üldse rahul. Isa oli veendunud, et matemaatika ja füüsika on tõsised teadused, aga teater midagi kerglast. Mina ise arvan, et füüsika ja teater ei olegi nii erinevad nähtused kui arvatakse. Füüsika tegeleb mateeria liikumisega ajas ja ruumis, teater aga psüühilise liikumisega ajas ja ruumis, ainult et aeg piirdub etenduse aja ja ruum lavaruumiga. Tähendab, teater on väike osa füüsikast. See on nüüd muidugi naljaga pooleks öeldud. Aga tõsiselt rääkides: kui oled teatriga kakskümmend aastat tegelnud ja pole oma valikut kordagi kahetsenud, siis järelikult oli see õige valik.”

Olete töötanud palju välismaal. Kuidas see nii on kujunenud?

“Olen töötanud Prantsusmaal, Itaalias, Saksamaal, Inglismaal, Ameerikas. Asi sai aluse 1985. aastal. Perestroika ajal hakkas Lääs nimelt tormi jooksma kõigele venelikule, sealhulgas vene teatrikoolile, mis oli juba enne kogu maailmas hinnatud. Kaks sõna ? Stanislavski ja improvisatsioon ? mõjuvad paljudele eri riikide teatriinimestele kui võlusõnad, mille abil sa võid ka tippnäitlejate ajusid kaks nädalat “töödelda”.

Esialgu töötasin välismaal peaaegu tasuta, hiljem hakati töö eest aga juba Euroopa kontekstis normaalset tasu maksma. Ja praegu on mul lisaks tänavusele ka järgmise suve kõik 90 päeva juba tööd täis planeeritud. T?ehhi, Monako, Iirimaa, Taani ? kus viin läbi meistriklassi, kus toon välja lavastuse. Tuleb välja, et kui sa oskad aidata näitlejal tema tööd teha, oled sa kõigile vajalik.

Eestiga on aga veidi teine lugu. Selle maaga seob mind kauaaegne, võiks öelda, armastusromaan. Ma hoian pidevalt silma peal paljude siinsete näitlejate loometeel, samuti sellel, mis ühes või teises teatris toimub. Ma elan kaasa igale esietendusele Tallinna Linnateatris ja mind huvitavad pööraselt Elmo Nüganeni teatritegemised.

Olgu poliitika ja ideoloogia tasandil kuidas on, vene kultuuriinimeste kontaktid Eestiga on endiselt tihedad ning Mikk Mikiveri, Jaan Toominga, ja Elmo Nüganeni nimed maksavad vene teatraalide silmis endiselt palju. Ja meie vahel ei ole mingit “rahvuslikku” võõristust, sest kultuur lihtsalt on internatsionaalne, piire mitte tundev nähtus.

Pealegi: kuidas saaksin ma suhtuda eelarvamusega Eesti teatrisse, kui siin töötab näiteks Kaarin Raid, kes õppis GITISes minust paar kursust eespool, ning kui pikka aega nii lavastaja kui teatripedagoogina eesti teatri nägu kujundanud Voldemar Pansogi oli õppinud GITISes Maria Knebeli juures, kes oli ka minu õppejõud. Eesti ja vene teater on orgaaniliselt seotud.”

Kas GITISesse on väga suur konkurss?

“Tohutu. Näitleja õppesuunal on see tüdrukutele näiteks 1:500 ja poistele 1:200, lavastaja õppesuunal 1:60. Välisüliõpilased, tõsi küll, võetakse konkursivabadele kohtadele. Nende puhul vaadatakse ainult, kas nad oma isiksuslike omaduste poolest sobivad valitud eriala õppima. Meil õpib paljude maade noori: korealasi, rootslasi jne. Eestlasi miskipärast mitte. Arvatavasti on Rootsi Moskvale lähemal kui Eesti…”

Mis seisus on praegu vene teater?

“Vene teatri jaoks traditsioonilises, st kriisilähedases seisundis. Suurte lavastajate plejaad ? Gont?arov, Efros, Fomenko, Heifetz ? on lavalt lahkunud või lahkumas ning tekib kõhedustunne: kuidas küll nendeta, kellele senini on toetutud, edasi minna? Paljud andekad nelja-viiekümnesed lavastajad on samas oma teatrid loonud. Neil on küll juba teatud võite, ent tõelisi staare ja tipplavastusi hakkavad need “tootma” paremal juhul alles mõne aasta pärast.

Aga tegelikult ma usun, et vene teatril ei ole häda midagi: tipplavastusi ei saagi iga päev esile kerkida, geniaalsetest rääkimata. Eesti teatri seisu tasub aga lausa kadestada: siin on mitme teatri eesotsas kolme-neljakümnendates mehed, kel on veel väga palju aega töötada ja kes seetõttu võivad veel väga kaugele jõuda.”

Miks olete nõus terve nädala kooliteatrite juhendajatega “jändama”? Äkki peaks neil laskma teatrit teha, nagu nokk loodud?

“Ma ei võta neid kui harrastusteatri tegijaid. Mulle ei meeldi üldse, kui teatrit jagatakse kutseliseks ja harrastusteatriks, mõeldes seejuures harrastusteatri all n-ö profülaktilist tegevust, mis peaks inimesed joomisest ja pätitegemisest eemal hoidma. Minu jaoks pole olemas kutselist ja harrastusteatrit, vaid teater ja mitteteater. Ning ma olen kutselises teatris näinud mõnikord täielikku mitteteatrit, harrastustruppide esituses aga väärtlavastusi.”

Lõpetuseks üks tobe küsimus: milleks meile, XXI sajandi inimestele sellist “iganenud” asja nagu teater vaja on?

“See pole üldse tobe küsimus. Viimase viieteistkümne sajandi jooksul on seda väga tihti küsitud. Ja enamasti on sellele küsimusele ka keegi vastanud. Ainult et tavaliselt pole õigus olnud ei küsijail ega ka vastajail.

Teatrit on inimene alati teinud sellepärast, et ta tahab seda teha, et tal on selleks vajadus. Suhtun näiteks alati võõristusega neisse lavastajatesse, kes püüavad väita, et nad jutustavad oma lavastuses üht või teist lugu, kuna sellest tõuseb kasu kogu inimkonnale. Ma lausa kardan seda, kui keegi kogu inimkonna nimel sõna võtma hakkab.

Mina lavastan küll lugusid, mis on eelkõige mulle ja mu trupile huvitavad. Ja kui lugu on tegijaile huvitav, siis on tõenäosus, et see veel kellelegi huvi pakub, palju suurem.

Mis aga XXI sajandisse puutub, siis iseloomustab seda muuhulgas normaalsete inimestevaheliste sidemete katkemine. Näiteks siin, Rannal tegelesime me kooliteatrite juhendajatega sellise kummalise teemaga, nagu tutvumiskuulutused Eesti lehtedes.

Ma esitasin pedagoogidele lihtsa küsimuse: miks Eestis, normaalsel demokraatlikul maal, kus enamik inimesi räägivad ühes keeles, ei kannata väga suure rahapuuduse all ning kus riigi ühest otsast teise sõitmine võtab aega maksimaalselt viis tundi, ei leia inimesed endale partnerit muul viisil kui lehekuulutuse kaudu?

Selgub, et me lihtsalt oleme lakanud omavahel normaalselt suhtlemast. Me kulgeme peaaegu kogu oma teadliku elu kolme “peatuse” vahel pendeldades ? minu töökoht, minu kodu ja minu pubi või kohvik. Ja kõik! Mingisugunegi omavaheline kommunikatsioon on meile selles situatsioonis äärmiselt vajalik. Teater suudab suhtlemisbarjääre purustada ning lähendada inimesi üksteisele.

Teater on vajalik nii meile teiega kui ka neile noortele, kes siin suvekoolis õpivad. Mõne siin oldud päevaga ei saa nad väga palju teada teatrist, aga see-eest saavad nad väga palju teada üksteisest. Näiteks saab nii mõnelegi siin selgeks, et see, mis firma riideid sa kannad või missugune soeng sul on, ei mängi mingit rolli. Esimesel päeval saabudes võib-olla veel püütakse väikest “moeetendust” teha, aga siis tõmmatakse rahulikult T-särgid selga ja hakatakse tööle, sest selgub, et mängureeglid on siin hoopis teised ning võitjateks osutuvad mitte need, kes efektsed välja näevad, vaid need, kel on annet laulmise või tantsu alal, kes suudavad end tabavalt ja täpselt väljendada, üldistada ja kujundeid luua, valdavad sõnamängu jne.

Siin ei suruta isiksust maha, vaid toetatakse selle väljaarendamist. Kutseliseks näitlejaks või lavastajaks saavad neist noortest võib-olla ainult viis, aga ülejäänutest saavad head teatrikülastajad, kes annavad Eesti teatritele võimaluse areneda ka muu kui striptiisi suunas.

Kui Ranna suvekool ära kaoks, ei juhtuks aasta pärast veel midagi. Kahe aasta pärast ka ehk mitte. Ent olemata küll Nostradamus, julgen ennustada, et seitsme aasta pärast avastataks äkki, et midagi on lahti uute näitleja- ja publikupõlvkondadega: mingid lüngad lavakultuuris, traditsioonide tunnetamises jne. Ning siis ühtäkki taibataks: seitse aastat tagasi lõppesid ju ära Ranna suvekoolid!

Nii et ma soovitan soojalt: tehke neid edasi!”

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus