Kas ainult raputus?

Tänavune aasta on toonud kahele Jõgevamaa omavalitsusele Politsei- ja Piirivalveameti töötajate ootamatuid külaskäike. Aasta algul kõneldi sellest, kuidas Jõgeva vallas Kuremaal viidi läbi toiminguid ja esitati kahtlustusi, möödunud nädalal kordus midagi analoogset Põltsamaal. Seda küll oluliselt pehmemates vormides, sest ametlikult kedagi kahtlustatavaks ei tunnistatud. Viimaste aastate Eestimaal on sellised vahejuhtumid juba peaaegu tavapäraseks muutunud. Kahjuks.
Seejuures on samuti tavapäraseks muutunud tõsiasi, et esimesele suurele raputusele ei järgne tavaliselt järgmisi samme. Need venivad koos uurimisega. Ja kui sammud järgnevad, siis pigem ikka selles suunas, kus kohtus selgub, et tegelikult ei pandud toime midagi seadusevastast ning esimese hooga pingutati lihtsalt veidi üle.
Aga selle esimese kuvandi loomisega ongi sisuliselt justkui keegi süüdi tunnistatud või kellelegi karistus määratud.
Aina enam räägitakse viimasel ajal omavalitsustes sellest, et kibe ja keeruline aeg on oluliselt tõstnud pealekaebamiste hulka. Kaebamine on tehtud turvaliseks ja lihtsaks ning tagajärgede eest keegi näiliselt ei vastutagi.
Mis sellest kõigest sünnib? Keegi tunneb kahjurõõmu, keegi saab parastada, keegi peab oma poliitvõitlust. Sest sooviti näha midagi sellist, mida polnudki.
Tegelikult kannatavad päeva lõpuks seeläbi aga kõik. Kõige enam aga nende omavalitsuste maine, kus mõlemad pooled koos edasi elavad. Just nagu vana hallil ajal, kui vallakohtute uste taga üheskoos järjekorras seisti.

blog comments powered by Disqus