Kuhu kaob turvalisus?

Kas pussitamine on uus reaalsus? Üha sagedamini ilmub krimiuudistes teateid, kuidas keegi kusagil kaaslase surnuks pussitas või tekitas raskeid kehavigastusi. Juhtub see siis joomase peaga või lihtsalt ei meeldinud vastutulija nägu. Teinekord piisab kõõrdpilgust, kui vastane haarab taskust väitsa ja suskab rindu. Hea kui tera ei taba elutähtsat piirkonda. Palju kipub viimasel ajal pussitamisi olema. Kui pimedas mööda tänavat lähed, siis mõtled sageli – ega vastutulijal, kes kahtlase välimusega tüüp, äkitselt terariista kuskil taskus pole.
Eelmisel nädalal Jõgeval aset leidnud veretöö paneb küsima ja tekitab nõutust – kuidas selline asi on võimalik. Inimestel on hirm. Mõnigi ei julge enam pärast kuut-seitset õhtul välja minna. Me räägime pussitamistest Tartus, Narvas ja Tallinnas. Suuremates linnades on see tavaline, väiksemates kohtades aga erakordne sündmus. Oleme jõudnud sinna, kus erimeelsusi lahendame terariista välkudes. Ometi peaks see aeg ammu möödas olema. Aga ei, 1990ndad oma kuritegevuselainega on tagasi.
Politsei võtab pussitaja kinni ja toimetab arestimajja, ent paari päeva pärast lastakse kahtlusalune vangimajast välja, talle kohaldatakse ainult kodust lahkumise keeld.
Kui varem oli pussitamisel peasüüdlaseks alkohol, siis nüüd annavad üha enam tooni mõnuained. Narkouimas pannakse toime hulle asju. Korgijoogid, „hiinlased“ ja muu mõistust viiv kraam on laialt ringluses. Kas jõuame selleni, et välja minnes paneme enne toast lahkumist ise ka noa hõlma vahele, mine tea, mis juhtuda võib, kui pätt vastu tuleb ja tüli norib.

blog comments powered by Disqus