Sarja teist raamatut “Poiste sõda” I esitledes lubas Henn-Kaarel, et järgmine raamat tuleb juba kolme kuu pärast. Tegelikult jäi kahe raamatu ilmumise vahele terve aasta. Sellel, miks kolmanda raamatu kirjutamisele ettearvatust palju rohkem aega kulus, on kirjaniku sõnul mitu põhjust. ?Esiteks läks raamatu struktuur mul n-ö käest ära. Oleksin tahtnud keskenduda omaenda peres ja koolis toimunule, ent neil aastail toimus väljaspool neid nii palju olulisi sündmusi, mis tuli kirjutades kuidagi kaasa haarata, sest need mõjutasid koolis ja kodus toimunut ju väga tugevasti. See, mis välja tuli, pole kaugeltki ideaalne, aga vist siiski ratsionaalseim variant võimalikest.
Teiseks probleemiks oli see, et mitmel puhul tekkisid vastuolud minu mälu ja dokumentide vahel. Näiteks pole ma senimaani aru saanud, kuidas saadi kõrvaldada meie armastatud Anton Härma Viljandi II Keskkooli direktori kohalt jaanuaris 1949 (aga just seda kinnitavad kõik dokumendid!), kui mina olin sel ajal hoopis Tartus ega käinud üheski koolis, mäletan samas aga selgesti, kuidas Härma kogu koolipere ees lahkumiskõnet pidas ning kuidas kõik poisid, mina kaasa arvatud, teda kuulates nutsid. Ükspäinis see lahendamatu vastuolu võttis mu kolmeks kuuks kirjutamisrajalt maha.
Mõistagi kahandas mu kirjutamisindu ka see, et minu enda roll tolleaegsetes sündmustes ei olnud suurem asi. Kooliskäimisega oli mul näiteks neljakümnendate lõpus juba nii, nagu oli: kümnendasse klassi läksin kaks korda, aga ikka tulin lõpuks ära jne.
Ja loomulikult oli selle perioodi kirjeldamine ka emotsionaalselt kurnav: meie pere jäi neil aastail ilma meid toitnud Kannikmäe talust ning oli muidki kaotusi. Püüdsin neid kirjeldades vältida nutust alatooni, sest ma pole oma loomult mingi viriseja, ent rõõmustavat polnud seal ka ju midagi,” rääkis Henn-Kaarel.
Dokumendid ja eakaaslased appi
Tema kiituseks peab ütlema, et kui nii mõnigi teine mälestustekirjutaja usaldab üksnes oma mälu ja “vilistab” süüdimatult sellele, mida teised inimesed ja ajalooraamatud sama perioodi kohta talletanud, siis Hellat pole pidanud paljuks dokumentides tuhlamist ning mõnede ea- ja saatusekaaslaste ? õde Beata, täditütar Hele ja klassivend Olavi ? küsitlemist. Samas pole ta kaldunud ka teise äärmusse ega muutunud kuivaks kroonikakirjutajaks: jutustamislaad on ladus ja emotsionaalne ning heidab mitme nurga alt valgust asjaoludele, mis kujundasid Hellatist Hellati ja Eestist Eesti NSV.
Oma koolile ? Viljandi II Keskkoolile ? on Hellat pühendanud õige palju lehekülgi, maalides ilmekaid pilte nii rahutu teismeliste poiste seltskonna mitut laadi tegemistest kui ka pedagoogidest.
“Minu tollast kooli võib julgelt eliitkooliks pidada ? kui arvestada, kui palju professoreid, kirjanikke ja muid vaimuinimesi sealt välja on kasvanud. Samas avastasin üllatusega, et peale direktor Härma ja matemaatikaõpetaja Hendriksoni pole ükski selle kooli õpetaja pääsenud muidu üsna ülevaatliku Eesti Kooli Biograafilise Leksikoni lehekülgedele. Eriti kummaline on see seetõttu, et nimetatud leksikoni koostajaks on meie kooli vilistlane Heino Rannap,” ütles Henn-Kaarel.
“Poiste sõda” II aitab seda puudujääki teatud määral likvideerida.
Kuna äsja ilmunud raamat on meenutustesarjas viimane, mis Viljandiga seotud, kavatsebki autor seda seal esitleda.
“Viljandi muuseumi juures käivad kodu-uurijad ka suvel koos, mujal on huvilist seltskonda aga suvel peaaegu võimatu kokku saada,” ütles Henn-Kaarel.
Soe tagasiside
Meenutustesarja esimesed kaks raamatut on talle enamasti vaid positiivset tagasisidet toonud. Näiteks tekkis tal tänu neile huvitav kirjavahetus Inglismaal elava eesti literaadi Einar Sandeniga. Nagu Hellatki, on Sanden 1932. aastal sündinud ja on võtnud käsile mälestuste kirjapaneku. Oma tänavu aprillis saadetud kirjas ütleb Sanden Hellati kahe esimese meenutusraamatu kohta:
“Väärtuslik materjal. (?) Ootan nüüd põnevusega III köidet, see käitleb pealegi aega ja sündmusi, kui ma enam kodumaal ei olnud. Kõik, mis toimus venekate tagasitulekul, on mul teada vaid teiste kirjeldustest.”
“Näost näkku kohtun Sandeniga esimest korda homme Tartus,” ütles Henn-Kaarel, kui nädal tagasi tema uuest raamatust vestlesime.
Südamliku kirja sai Hellat esimeste raamatute ilmumise järel ka oma tädipoja, nn Väikese Hennu abikaasalt, kes avaldas arvamust, et see, mis neis raamatutes kirjas, ongi see väikese eesti rahva tõeline ajalugu?
“Poiste sõda” II lõpeb üsna süngelt: sellega, kuidas minategelane, kaks kohvrit käes, jalgsi (sõiduraha ju polnud!) Viljandist Tartusse astub, kusjuures seljataha, st Viljandisse ei jää enam midagi, mis selle linnaga seoks, ja tulevik Tartus on ka üsna tume. Ometi arvab Henn-Kaarel, et järgmise, esimesi tööaastaid ja sõjaväeteenistust kirjeldava raamatu kirjutamine saab olema tunduvalt lihtsam.
“Seal pole enam dokumente segamas,” ütles Henn-Kaarel muiates.
Seevastu ülejärgmise, põhiliselt ülikooliaastaid käsitleva raamatu kirjutamine tõotab kujuneda omaette katsumuseks, sest sel perioodil kujunes välja Hellati laialdane suhtlusringkond, sealhulgas sidemed luuleguru Artur Alliksaarega, käis äge võitlus luuleuuenduse eest ja juhtus palju muud tema kujunemise seisukohalt väga olulist.
RIINA MÄGI
