Kui Toomas Kalve 4. juulil kahe koerakuudiga Jõgevale jõudis, oli ootuspinge langeda jõudnud. Olime juba teada saanud, et tema mobiil on välja lülitatud, kui ta sõidab – ja sõidud on tal pikad – Põlvamaalt Rakverre ja sealt Jõgevale. Või vahetult enne seda – jalgrattaga läbi terve Prantsusmaa põhjaranniku, kokku 1200 kilomeetrit.
Esimene lustakas mõte Kalve karavani nähes oli, et ta veabki oma pilte koerakuutides – parajalt suurtes paksude seintega kastides, kus hulk õrna klaasiga pilte kaitstuna pikki teekondi läbivad. Lähemal uurimisel selgus, et päris nii see ka ei ole. Koerakuudid oli ta saanud oma tuttava käest Rakverest, sest nende rahutu koerake Pulga Jaani pesakonnast oli neid juba päris mitu ära lõhkuda jõudnud.
Omaette viie-gigaste maailm
Aga tema pildid on maailm omaette. Viie-gigased nagu ta ise ütles. Just nimelt. Ja digifotograafiale on alles suureks väljakutseks, et sellise mahuni jõuda. Juba üks pilt ummistaks kogu arvuti kõvaketta. Toomas Kalve teeb oma pildid fotoplaadile fotograafia algusaegadest pärit aparaadiga. Kvaliteeti, mis sellisel viisil tehtud piltidel on, on tänapäevaste vahenditega saavutada võimatu. „Selle viie giga sisse ma siis püüangi nii palju infot ja meeleolu panna, kui vähegi võimalik”, selgitab ta ise.
„See on ikka paras mässamine ja ajakulu, mida nende piltide tegemine nõuab. Ei kujutagi ette, et keegi teine viitsiks sellega niiviisi jännata,” tutvustas Toomas Muru. „Eks igaühel ole oma viis enese väljendamiseks,” selgitab Kalve edasi. ”Mõni maalib, mõni koob või heegeldab – minu jaoks pakub pinget plaatkaameraga toimetamine. Negatiivi plaadile salvestades on pind, millele läbi objektiivi valgus langeb, väga suur. „Informatsioon, mille ma jäädvustan suurele negatiivpinnale, seda lihtsalt on rohkem, ma saan rohkem kätte sellest asjast, mida ma üles võtan, nii jääb mul üks vaheetapp ära, mis moonutab, suurendamine nimelt. Kontaktkoopiat tehes panen saadud tulemuse kohe otse vastu paberit ja vahepealsed etapid, mis sugugi lõpptulemusele kasuks ei tule, jäävad ära,” põhjendab kunstnik oma valikut.
Oma peret ta sel viisil jäädvustanud ei ole, kuid vanu fotosid uurinud küll. Tollaseid negatiive vaadates on talle silma jäänud, kui palju tegelikult portreefotosid retušeeriti. Mida noorem ja kenam oli jäädvustatav, seda enam nähti vaeva, et teda veel ilusamana näidata. Ja täiendused tuli teha muidugi negatiivis. Heledad põsed pidid saama lausvalgeks, nii et ei jääks näha ühtki plekki ega nahapoori – plaadile lisati siis paksult musta värvi. See oli fotograafi auasi, millist vaeva ta oma töö juures pintsliga veel lisaks nägi. „Koloreerimine on jälle teistsugune asi. Minu tööd on koloreeritud. See on veel peenem töö. Suur osa mu must-valgetest fotodest on peenikese pintsliga detail-haaval üle toonitud – kõik need vaibamustrid, puitpinnad, naha toon…”
Jõgeva vanas raudteejaamas sage külaline
Näituse avamisel tuli veel jutuks, et Jõgeva vana raudteejaam on Toomas Kalvele üks väga sagedasti külastatud koht olnud. Aastaid tagasi kuulus ta matkaklubisse, kes tollal sagedasti oma laagreid ka Jõgeva kandis pidas.
Kalve tundis huvi, et kuhu on saanud need suuremõõtmelised vene autorite töödest tehtud koopiad, mis nõukogude ajal paljusid raudteejaamu ehtisid. Jutuajamisest kunstihuvilistega selgus, et vähemalt ühe maali asukoht on teada. Selle originaaliks on Ivan Aivazovski tuntuim töö „Üheksas laine”, mis kujutas mere stiihiat, jõudu ja võimsust. Looduse stiihiale vastukaaluks kujutas kunstnik inimeste mehisust, kes laevahukus suutsid end päästa. Teisel maalil oli kujutatud Petrogradis rahvahulgale lahtiselt veoautolt kõnet pidavat juhti ja õpetajat. Huvitav oleks ka selle asukohta leida. Tollased koopiad olid tehtud heal kunstilisel tasemel ja on märgiks ühest kindlast, nüüd juba uskumatu ja kummalisena tunduvast perioodist meie elus.
Postimehest võib aga leida sõnumi, et 5. juunil avati fotograaf Toomas Kalve isikunäitus ka Prantsusmaal Saint-Cyr-sur-Loire’i linnas, kus oli väljas 54 tööd 1980. aastate lõpust käesoleva aastani.
Kalve oli Prantsusmaal juba 27. maist, et oma plaatkaamera ja 19. sajandist pärineva optikaga jäädvustada Pariisi linna vaateid sealsamas 1940. aastal valmistatud klaasnegatiividele, mis leiti puutumatutena 1990. aastate algul ühelt Nõmme pööningult.
Avastatud rohkem kui 200 negatiivist viimased 36 otsustas Kalve jätta just Pariisi pildistamiseks. Eesti Instituudi ruumides seadis ta sisse ajutise labori ning ilmutas ajaloolised ülesvõtted ka kohapeal ära.
Peale seda asuski fotograaf jalgrattamatkal avastama Prantsuse rannajoont Le Havre’ist alates, kus ta muuhulgas jäädvustas ka ranniku kaitserajatisi.
Toomas Kalve (sünd 1965) on fotograafiaga tegelenud 1978. aastast. Personaalnäitusi on ta teinud 1984. aastast. Tema isikunäitused on olnud üleval Eestis, Itaalias, Soomes, Šveitsis ning Ameerikas. Üksikuid pilte on eksponeeritud Leedus, Saksamaal, Belgias, Kreekas ja Prantsusmaal.
Betti Alveri Muuseumis saab tema töid vaadata 30. juulini.
HELI JÄRV
