Me ikka alles ootame

Häda korral on uppuja päästmine enda asi. Riik on varjenditega lootusetult hiljaks jäänud. Mitukümmend aastat ei ole teemaga keegi tõsiselt tegelenud. Sinisilmselt loodeti, sõda on midagi kauget ja meile ei jõua.
Ukraina sõda ja viimatised sündmused Gazas panevad tõsiselt mõtlema, et inimelu ei maksa Eestis midagi. Sõjaolukorras tuleb ise vaadata, kuidas toime tulla. Me oleme sisuliselt alasti ja kaitsmata. Nüüd selgub, et varjendi rajamine on kallis. Näiteks varjend 300–400 inimesele, kus on kanalisatsioon, elekter ja ventilatsioon, maksaks 4–5 miljonit. Riigil sellist raha pole. Soomes on varjendid kõikides linnades, põhjanaaber on asjaga tegelenud aastakümneid. Soomes peab igal varjendil olema toiduvaru pooleks aastaks. Eestis ei ole varjendeid ega kohustuslikku varu. Tegemist on äärmise lohakusega, mille eest ühel päeval võib maksta kallist hinda. Vene ajal olid NZ varud (konservid, kuivained, šokolaad, piimakonservid) ja need olid mõeldud varjenditele. Kui lähenes toodete realiseerimise tähtaeg, paisati kraam kommunismipakikestena rahvale müüki.
Jõgeva linnas on vallamaja all keldris varjumiskoht, mitte varjend. Tänaval ei leia selle kohta mingit viita, kuidas sinna jõuda. Tegelikult peaks see olema nii eesti kui inglise keeles. Varjumiskoht asub vallamaja tagahoovis ja sinna mahub ca 300 inimest. Teine selline on kaubahalli keldris. Edasi andmed puuduvad.
On aeg hakata mõtlema rahva turvalisusele, aeg ei oota. Maailm muutub üha ärevamaks.