Olete jõudnud Euroopa risti ja põiki läbi sõita, vaid Inglismaal käimata, nüüd viis tee Iisraeli. Miks just sinna?
Sõber kutsus. Juudi rahvusest Markvid Tserliniga sain tuttavaks juba nelikümmend aastat tagasi. Olin siis Valgamaal Sõpruse kolhoosi esimees ja käisin teda EPAs endale peazootehnikuks kauplemas. Suguvõsa soovi arvestades ja omal vabal tahtel läks Markvid koos abikaasa Larissa, poeg Miki ja tütar Ilonaga elama Iisraeli. See oli küll kõvasti üle tosina aasta tagasi, kuid meie sõprussuhted on jäänud. Mullu oli Mark jälle Eestis ja nädal aega Jõgeval minu külaline. Leppisime kokku, et lähen tema elamist ja riiki vaatama uuel kevadel või sügisel, sest sealne südasuvine palavus võib tema meelest mulle liiga teha.
Kuidas reis kulges?
Valisin lennureisi läbi Praha, nõnda tuli pilet palju odavam ja sain edasi-tagasi otsa ja kõiksugused kindlustused seitsme ja poole tuhande krooniga kätte. Enne pikka reisi õppisin selgeks ka mõned heebreakeelsed sõnad ja laused: Lome vin, Aime vin germaniit, ken russiit, toda raba ja teisigi väljendeid, et saaks anda teada, et ma ei saa aru, oskan saksa ja vene keelt ning osata ka suur tänu öelda. Igaks juhuks jätsin meelde ka ?misvada?, mis tähendab kohvrit.
Läks seda ?misvadat? ka vaja?
Praha lennukis jagati mingeid pabereid, kuid ma ei mõista sõnagi t?ehhi keelt ega osanud nendega midagi peale hakata. Tel Avivi lennujaamas, kui olin juba mitmed kontrollid läbinud, hakkas üks ametnik mult midagi küsima. Ei saanud mina tema ega tema minu jutust aru. Siis meenuski tuttav sõna ?misvada?. Selgus, et see blankett tulnukski kohvri kättesaamiseks täita. Neiul oli mu nime kirjutamisega tükk tegemist,
aga hakkama ta sai, mina aga sain oma misvada kätte.
Mida kohvrisse pakkisite?
Ikka Eestimaist kaupa: Kalevi maiustusi, Tallinna kilu, rukkileiba, Vana Tallinna ja muud nipet-näpet. Teadsin, et Iisraelis rukis ei kasva ja arvasin, et tunnen mustast leivast puudust. Hiljem selgus, et nende poodidest võib kõike osta ? isegi Tallinna kilusid, rukkileivast rääkimata.
Juudid on teada kaupmehed, kas kaubandusvõrgus käisite?
Turul reklaamivad nad oma kaupa valjuhäälselt, et parimat ja odavamat kraami tasub osta vaid tema käest. Araablaste turg on aga vaiksem. Muide, kaupade hinnad on meiega enam-vähem sarnased. Kilo maasikaid sai meie rahasse ümber arvestades 14-15 krooniga kätte, kartul oli pisut kallim. Pudel head konjakit maksab veidi alla saja krooni. Kauplusi on väga palju, hea hulk nendest kuulub Venemaalt emigreerunud juutidele. Tartu suuruses Netanya linnas, kus mu sõber elab, saab paljudes poodides vene keelega hästi hakkama. Paarkümmend aastat tagasi polnud linnas ainsamatki lihapoodi, nüüd on neid üle kahekümne. Kaubavalik on suur, ainult küsi ja kui tahad, tuuakse sulle letti Riia palsam, vürtsikilud, täisteraleib või mida iganes. Kord avaldasin arvamust, et sõbra pakutud Taani või mulle eriti ei maitse. Kohe mindi poodi ja lauale toodi vene või. Teatavasti ei luba usk ortodokssetel juutidel liha süüa, kuid et riiki on tulnud palju teiste toitumisharjumuse ja kommetega inimesi, on ka lihaletid täis.
Kuidas sõbrast sai Iisraeli kodanik?
Iisraeli 6,2 miljonist elanikust on viis miljonit juudi rahvusest. Arvestatakse, et endisest Nõukogude Liidust on tulnud siia 1,2 miljonit inimest. Nad ise ütlevad, et Venemaa on saanud tõsise paugu, kuna paljud teadlased ja haritlased, üldse helgemad pead on Iisraeli kolinud. Siin on loodud neile soodsad tingimused, antakse haridusele ja elukutsele vastav töö ja palk. Eestis välja antud diplomid kehtivad ka Iisraelis, nii said ka Mark ja tema abikaasa pärast lühiajalist täienduskoolitust erialast tööd. Keskmine palk on umbes 6000 sekalit, mis teeb ligemale 20 000 krooni kuus. Sõber on jäänud nüüd puhkepalgale ja saab 15 000 krooni pensioni. Paistab, et riigis hoolitsetakse vanaduspuhkusel olijatest. Koos pensionile minekuga anti Markile nõnda palju raha, et ta sai korteri ja kaks sõiduautot osta ning raha jäi veel ülegi.
Muide, mu sõber uhkustab, et tema autol on kleebis EST. Mark ja tema sõbrad, kellega ühel sünnipäevapeol kohtusin, on üldse suured Eesti pooldajad.
Kuidas olid peol napsiga lood?
Umbes kuuekümneliikmeline seltskond, põhiliselt Venemaalt emigreerunud mehed tähistasid daami juubelit vene restoranis. Lauad olid toitudest lookas, ei puudunud ka Finlandia vodka. Laulud, pillilood ja tantsud olid venepärased, kuid mind pani imestama, et mitte keegi ei võtnud õhtu jooksul rohkem kui paar pitsi. Kombed on muutunud, meie oludes oleksid need pudelid juba peo alguses tühjaks joodud.
Kas tundsid end turvaliselt?
Iisrael on väike riik, põhjast lõunasse 470, idast läände kõigest 70 kuni 135 kilomeetrit. Jõudsin sõita Iisraeli risti ja põiki läbi, vaid Punase mere äärsesse kõrbesse ja Ramalasse, kus asub Arafati peakorter, ning Gaza sektoris jäi käimata. Sinna ma ei kippunudki, minu Iisraelis oleku ajal oli Gaza konflikt saanud uuesti alguse. Kaks terroristi tulistasid autot, kus oli ema nelja tütrega. Naine sai kohe surma, lapsed tapeti hiljem. Iisrael viis vastuaktsioonina sinna oma tankid ja buldooserid. Iisraeli televisioon näitab sündmusi väga põhjalikult. Sõjaväekontrolli ja turvamehi võis näha igal pool. Ega hotelli, restorani, bussijaama või rahvusparki minneski saanud turvakontrollita läbi. Loomulik, et suuremat lastegruppi saadab mõni relvastatud kodukaitsja. Kontroll kuulub nende elulaadi juurde ja keegi ei pahanda ega tee kurja nägu. Mina tundsin end igatahes väga turvaliselt.
Kas põllumajandusele said ka pilku heita?
Põllumajandus on koondunud kibutsidesse, mis on meie mõistes nagu kolhoosid, ainult selle vahega, et tegeletakse mitme tootmisharuga, mis tagab inimestele aastaringselt tööd. Silma jäid ilusad odrapõllud, minu hinnangul võis seal hektarilt tulla neli-viis tonni saaki. Golani kõrgendikul märkasin suuri lehmakarju. Nende piimakus pidi ulatuma 10 000 kiloni, kuid need loomad, keda väljas nägin, vist nii palju küll ei anna. Piimakari on põhiliselt kinnispidamisel. Iisraelis on 3,5 protsenti töötajatest haaratud põllumajandusega.
Kas Jeruusalemmas jätsite oma soovi Nutumüüri?
Minul kui kristlasel oli kindel tahtmine käia Kristuse Haua Kirikus. Näha kohta, kus Kristus risti löödi, tema hauda ja käia Kolgata teel, kus on 12 peatuskohta. Nutumüüri ääres soovisin, et minu Iisraeli reis läheks hästi ja ma jõuaksin õnnelikult koju tagasi. See soov mul ka täitus.
Surnumeres suplesite?
Loomulikult tahtsin seda imet näha ja hõljuda vee peal nagu kork. Merevesi on libe, oled nagu glütseriini sees. Mõne päevaga hakkas tervistav vesi mullegi mõjuma: sain lahti oma kaelaradikuliidist, nahk muutus elastseks ja tundsin, kuidas kortsud vähenevad. Tervistav on ka järvemuda, ostsin seda mõne kilo ka kojutoomiseks ja vennale kingituseks. Mudakottidega oli aga lennujaamas väikest sekeldust, kahtlustati, et äkki on tegemist plastikpommidega.
Millal Iisraeli tagasi lähete?
Kui sõber kutsub, siis esimesel võimalusel. See on üks väheseid riike, kuhu ma igatsen tagasi minna.
ARDI KIVIMETS
