Ka Piiri pargis on jäänud rohi niitmata ja seal ehk puhkevad varsti õide mitukümmend laialehelist neiuvaipa. Kui parki hooldav firma oleks täitnud punktipealt lepingut, poleks neid kauneid käpalisi enam õitsemas, sest nad oleksid ammu maha niidetud.
Inimeste ilumeel on kummaline. Arvatakse, et kõikjalt tuleb niita vähemalt kord nädalas ja võimalikult madalalt. Klassikaline muru ju õitseda ei tohigi. Samas oleks ju samblamuru ideaalne, sest see ei õitse kunagi ja ka niitmise vajadus puudub; ka seda tavaliselt ei taheta. Kui niidetud pole väga madalalt, tuleb sageli ette pahandusi, et miks niidetakse lohakalt, st kõrgelt.
Madala niitmise tõttu kaob osa taimi
Muru niitekõrgus võiks meie haljasaladel olla 3-4 cm, puuvõrade all varjumurus 4-5 cm ja niidumurus 5-10 cm. Võrdlesin Jõgeva niidukõrgusi Tallinna haljasaladel lubatutega vastavalt Tallinna linna haljastute klassifikatsiooni ja hoolduse nõuetele. Esimese astme hooldusintensiivsusega haljasaladel on Tallinnas lubatud maksimaalne niidukõrgus 5 cm, Jõgeval 6 cm. Teise astme haljasaladel 7 cm, Jõgeval 8 cm ning kolmanda astme haljasaladel 15 cm ja Jõgeval 18 cm. Tundub, et meil polegi asjad kõige halvemad.
Maksimaalselt lubatud kõrguse võiks asendada sõnadega keskmine kõrgus, seda kasutab muruteadlane Marianna Saar hooldamise metoodikas. Tavaliselt niidetakse aga kõik nn partermuru kõrgusega 3-4 cm. Paraku tähendab liiga madal niitmine ka osade taimede kadumist murust. Väga madalat niitmist (0,5 ? 1,5 cm) taluvad vaid roomav kastehein, harilik kastehein, punase aruheina madalamad sordid.
Madalavõitu niitmisele (2,5 ?3,5 cm) peavad vastu veel karjamaa raihein, harilik nurmikas, murunurmikas, soo-kastehein, lamba-aruhein, sugapea, lapik nurmikas, punase aruheina ja osa aasnurmika sorte. Keskmist niitekõrgust 3-4 cm taluvad enamik aasnurmika sorte ja vaid kahekordse suvise niitmise juures ka salu- ja soonurmikas, mugultimut. Kõrget niitmist (4-5 cm) kannatavad juba põldtimut, kerahein, aasrebasesaba, harilik aruhein. Kas lugeja ja muruniitja tunneb neid taimi? Kas aednik ja hooldaja peab neid taimi tundma?
Niitjad pole süüdi
Et murudest ei häviks ülalnimetatud väärtuslikud taimed ega nende asemel leviks murude umbrohud, ei tohiks haljasaladel nii niidukiga kui ka trimmeriga madalamalt niita kui 3-4 cm ja puuvõrade all varjumurus 4-5 cm ning õitsvates niidumurudes 5-10 cm. Muru niidetakse, kui keskmine rohurinde kõrgus on kahekordne niitmise kõrgusest. Puude alt ja Pedja jõe lammilt tuleks niita ainult üks, vajadusel kaks korda suve jooksul, mis on sisuliselt neljanda hooldusintensiivsusega haljasala nõue.
Jõgeva Ühisgümnaasiumi juures oleval haljasalal on kahjuks osa laialehiseid neiuvaipu juba maha niidetud. Selles pole süüdi niitjad, sest neid pole haruldastest liikidest teavitatud.
Kahjuks ei juhi meie linna hooldusfirmas haljastusalaseid töid aednik. Et kõik hoolduslepingud sõlmitakse kõige väiksema raha eest töö ära tegeva firmaga, siis on aedniku palkamine kõige viimane asi, mille peale hooldusfirma mõelda saab. Kuid just aednik peaks õpetama hooldusfirma töötajaid ja nende järele valvama, et kõik tööd oleksid tehtud korralikult. Kõige tähtsam on hooldusfirmale täita leping, st et muru oleks vajalik arv kordi niidetud ja ükski taim ei tohi murus olla kõrgem kui kuus, kaheksa või 18 cm.
Samuti vahelduvad niitjad. Nad on tähtajalise töölepinguga, enamasti minimaalpalgaga tööle võetud inimesed. Keegi neid ei koolita, keegi neid ei õpeta, peamine on, et töö oleks tehtud, st rohi niidetud. Ka seal, kus seda niita vaja polegi.
Niitja peaks ka kaitsealuseid liike ja dekoratiivseid lilli ära tundma. Selleks on aednik, kes teeb selgeks, kus kasvavad hoitavad liigid, missugused need välja näevad, kuidas neid tuleks kohelda.</P>
Niitjad saavad kaardid
Kui tööjuhil pole aedniku haridust ega teadmisi, siis ei maksa loota, et inimesed haruldasi käpalisigi õitsemas näevad ? enne on need maha niidetud. Aga mida teha siis, kui ka aednik ei tunne ülalpool toodud muru moodustavaid aasataimede liike, muru-umbrohte, kaitsealuseid liike, dekoratiivseid looduslikke taimi.
Peale käpaliste on looduskaitse all kõik kimalased, kes toituvad õitsval aasal; nahkhiired, kes leiaksid varjepaiku mädanikega puudes, pargi tiikides kudemiskohaga harjunud konnad, vesilikud, sisalikud jt liigid. Tulemuseks on liigivaene ja inetu ?roheline kõrb? mida ju linnakodanikud olekski nagu soovinud? Viimaste aastatega on niitmisega hävitatud kaitsealustest taimedest kahelehine käokeel ja ohakasoomukas, mitmed laialehise neiuvaiba kasvukohad. Kadunud või kadumas on kõrges rohus ja maas pesitsevad laululinnud, värvikirevad niiduliblikad, konnad, kuklased jt liigid.
On veel üks võimalus, mida Jõgeva linn peaks kasutama ja ilmselt ka ehk hakkab kasutama: kaitsealuste ja dekoratiivsete taimede kasvukohad kaardistatakse ja niitjad saavad järgmisele haljasalale asudes aednikult konkreetse tööjuhendi: kui kõrgelt kusagilt niita, kus aasataimede ilu ja kaitstavate taimede kasvukohti säästes hoopis niitmata jätta.
Ainult asjatundlikult haljasalade hooldamist juhtiv aednik (mitte poliitik ega võhikust prominentne isik) saab looduses tagada rohelise peaaegu pool aastat õitsva linna. Haljastustöötajatel peaks olema vastav kvalifikatsioon, sisuliselt aedniku teadmised, mis aga kujunevad hästi tasustatud töötajal juhendaja käe all välja alles kolme aasta jooksul. Samas on iga kodaniku kohus vastavalt looduskaitseseadusele kaitsta kõiki haruldasi kaitsealuseid liike isendi tasemel ka linnas.
VELLO KEPPART
Luua Metsanduskooli kutseõpetaja
