Seinast seina sotsiaalteemad

Sotsiaalteenused peavad olema abivajajale võimalikult lähedal ja inimesele lihtsalt kättesaadavad. Tegemist on riigi poolt osutatava teenusega. Kui inimene abi vajab, siis peab ta seda saama võimalikult kiiresti. Paraku on meil paljud asjad, mis puudutab riigiga suhtlemist, tehtud võimalikult keeruliseks. Lihtne inimene ei saa kõigest alati aru. Juhendid vohavad kantseliidist ja juriidilistest terminitest, millest saavad aru vaid dokumendi koostajad ise.
Kõige markantsem näide on puudetoetused ja selle taotlemine. Kui inimene on kaotanud käe või on see liikumatu, siis on selge, et tegemist on tõsise puudega ja see ei lähe aastatega mitte kergemaks, vaid hoopis süveneb. Inimene peab aga käima igal aastal arstlikus komisjonis ennast näitamas, tõestamaks, et ta pole aastaga muutunud kaameliks. On ikka ühe käega. Tuleb kokku konsiilium, kes vaagib ja siis otsustab. Jumal hoidku, et keegi puudega inimene riigilt rohkem raha välja ei peta. Inimest vintsutatakse. See on häiriv omastele ja kogu ühiskonnale. Riik räägib paremast ja kiiremast teenindamisest, olemisest inimese kõrval, ent tegelikult teeb kõik keeruliseks ja kaugeneb inimesest.
Sotsiaaltöötajad on kui piksevarras. Nad peavad kõik endast läbi laskma. Kui abivajajat ei teenindata nii kiiresti kui lähedased soovivad, on tüli majas.
Kõige lihtsam on viha välja valada sotsiaaltöötaja peale. Tema kahjuks ei otsusta, seda teevad kõrgemad ametnikud. Sotsiaaltöötaja peab teadma kõike, olema üliinimene, ent võimetel on piirid.