Kartulivabariigi langus

Juba alates 1930ndatest aastatest tunti Eestit kui kartulivabariiki. Sest kartul oli põhiline toit eestlase toidulaual ja kartuli kasvupinnad kasvasid aasta-aastalt, kuna lõputu Venemaa turg neelas kõike. Jõgeva külje all Aidus asunud Põdra sovhoos oli Eesti suurimaid kartulikasvatajaid. Kõik see püsis omariikluse taastamiseni, pärast mida hakkas kartulikasvatajaid ja kasvupinda tasahilju vähemaks jääma. Ja nii on see liikunud aastaid kahanemise suunas.
Meie toidulaud on muutunud mitmekesisemaks ja kartul pole enam paljudes peredes esikohal. Samas on kartulikasvatus töömahukas, aga madal müügihind teeb selle kasvatamise mõtte küsitavaks. Liiatigi pole lihtne leida maale enam ka tööjõudu, keda kartulikombainile saata. Mugulate noppimisest ei tasu enam rääkidagi.
Praegusel kartulivõtu ajal on selle toidukultuuri langus taas teemaks saanud. Viimase kümne aastaga on kartuli kasvupind Eestis langenud 9235 hektarilt 3370 hektarile. Kasvupind on vähenenud koguni 63 protsenti. Kunagi on Eestis kartuli kasvupind olnud isegi kuni 80 000 hektarit. Ja nii on ka Eesti kartuli kogutoodang viimase kümnendiga kahanenud 165 000 tonnilt 66 300. Ehk teisisõnu jääb Eesti kartuliturul vajaka 50 000 tonni aastas, mis ostetakse sisse välismaalt.
Ilusatel aegadel on see ju tore. Kui aga ühel hetkel saabuvad kriisid, siis toidab iga riik ikka eelkõige oma kodanikke, mitte ei hoolitse naabrite eest. Nii oleme ka siin hinnanud julgeolekuriske ja kunagisest kartulivabariigist on saanud kartulit sisse ostev maa. Ometi on eesti põllumees suuteline oma rahva ise ära toitma. Ka kartul on julgeolek.