Allakirjutanu silmis oli näituse naelaks Mihkel Reha ?BC? (juhendaja Viive Väljaots). Taies on pühendatud ühele kunstis enim ?ekspluateeritud? sündmusele: Kristuse ristilöömisele, ent 15-aastane autor on sellele siiski täiesti isikupärase lähenemisnurga leida suutnud. ?BC? on hea näide sellest, kuidas anda sõnum edasi mitte liiga otse öeldes. Kristust pole kujutatud nimelt ristil, ent maalile lisatud ehedad ja üldistusjõulised detailid ? lihvimata laud, sepanaelad ja okaskroon ? asetavad ta ristile meie vaimusilmas. Ning teevad sealsamas elavaks tema kannatused ja missiooni.
Tõsise missioonitundega on maalitud ka Aive Peili mustvalge (või õigemini hallvalge) ?Lõhestatus? (juh Viive Väljaots), millesse autor on pannud oma mure vastuolude pärast maailma riikide ja ühiskonna eri ?kastide? vahel ning igaühe enda sees. Ühest küljest võib küll vaielda n-ö kogu maailma kõigi probleemide ühte taiesesse mahutamise mõttekuse üle, teisest küljest ? niisama lillede ja liblikatega ilupilt oleks tunduvalt kehvem variant.
Mirjam Sild ongi teinud vähem riskantse valiku ning piirdub oma gua??maalil “Kaks maailma? (juh Kaire Nurk) ühe inimese kahe eri pooluse kujutamisega. Hämaravõitu alateadvuslikku siseilma kujutab ta mustvalge ja udusena, nähtavat-mõistetavat välist olekut värvilise ja selgena. Esimest sümboliseerib kuu, teist päike. Idee on hea, teostus adekvaatne.
Elu on värvid
Eva Järv on võtnud oma gua??maali ?Elu? (juh Viive Väljaots) kontseptsiooni aluseks idee, et elu ? see on värvid: sinine, punane, kollane, must, valge ja nendest segatud toonid. Viis nimetatud värvi on Eva eraldi tahvlitel välja toonud, ühte saavad need maali keskmises, leopardi kujutavas osas. Leopard on kui näide elu kaduvusest ja vastuolulisusest: ühest küljest on ta inimesele ja paljudele teistele loomadele ohtlik, samas on ta ise oma väärtusliku kasuka tõttu hävimisohtu sattunud.
Eval vihjamisi sisse tulnud loodushoiuteemat jätkab jõulisemalt Martin Miller triptühhonis ?Jaht? (juh Anna Mägi), kus ta kujutab dramaatilisi värvitoone ja kompositsioonivõtteid kasutades jahimeest, kütitavaid loomi ja öist metsa. Oma kaaskirjas väidab autor, et ta pole jahi kui niisuguse vastu, küll aga selle vastu, kui loomi kütitakse mitte hädavajaliku toidu hankimiseks, vaid tapmislõbu enda või väärtuslike jahitrofeede pärast.
Inimese ja looduse suhet lahkab gua??maalil ?Väikesed linnuveidrused? (juh Anna Mägi) ka Anu Sikk. Tema arvates surub linnu ehitav inimene lindudele, kes just puutumatu looduse ?oaasidesse? varjuda ei taha, peale omad mängureeglid. Nii kõnnivadki maalil linnud mööda vöötradu ja treppe ning on ise sealjuures ka täiesti ?ebalooduslikku? värvi.
Kristina Aas seevastu käsitleb linnalooma ? koera ? pinge- ja probleemivabalt (?Berta?; juh Ethel Hakkaja ja Kaire Nurk): ta on maalides ja joonistades jäädvustanud oma vanaema bokseri eri emotsioonidest kantud ilmeid ning loonud neist geomeetrilise abstraktsionisti Piet Mondriani stiilis kompositsiooni.
Punane king
Kätrin Lieberti ?Inimene ? hävitaja või looja? (juh Kaire Nurk) kujutab poolskulptuurina tänapäeva iluideaalile vastava kehaga naist. Keha hall värvus sümboliseerib naise seesmist hallust, punased juuksed ja punane king esileulatuvas jalas aga välise sära taotlust. Välise imago nimel rabelemine tundub autorile eriti jabur praegusel tehnikaajastul, mil inimkonna poolt aastatuhandete jooksul kogutud tarkused on meile nii kättesaadavaks tehtud, ent taiese teises osas annab ta siiski lootust, et inimesed ja kogu maailm võivad liikuda suurema harmoonia suunas.
Kaidi Ploomipuu lõputöö on kursusekaaslaste omadest mõnevõrra erinev: ta kavandas nimelt Põltsamaa lossihoovi kompositsiooni viiest erksavärvilisest, ussisaba või ürgveise sarve meenutavast abstraktsest skulptuurist (juh Kaire Nurk). Kuna taieste täismõõdus teostamine oli kunstikooli õpilase käsutuses olevate vahenditega võimatu, tegi Kaidi esialgu valmis maketi. Konservatiivsemat inimest sellised taiesed ajaloolises lossihoovis võib-olla ärritaksid, vabameelsemate silmis lisaksid need aga paigale pigem atraktiivsust.
Põltsamaa kunstikooli esimene lend sättis järgmiste lõpetajate jaoks lati päris kõrgele ja näitas, et koolis ei arendata mitte ainult käelisi oskusi, vaid õpetatakse ka iseseisvalt mõtlema. Lõputööde kaitsmisel retsensentideks olnud maalikunstnikud Tiit Pääsuke ja Ene Luik-Mudist andsid noorte loomingule samuti kõrge hinnangu. Kui Põltsamaa kunstikooli juhataja Ethel Hakkaja Jõgeva kultuurikeskusega galeriipinna asjus kaubale saab, näeb selle kooli lõputöid sügisel ka Jõgeva kunstipublik.
RIINA MÄGI
