Ühised mälestused toovad kokku

Põltsamaa lossihoov täitus laupäeva õhtul Põltsamaa ühisgümnaasiumi vilistlastega. Kooli 105. aastapäevale pühendatud kokkutulekul said kunagised kooli- ja klassikaaslased taas kokku, et kunagisi aegu meenutada või vahepeal möödunud perioodist mõtteid vahetada. Istuti maha ja aeti juttu. Lossihoovis võis kohata jällenägemisrõõmu ja elevust.
Osa kasutas võimalust jalutada ringi Põltsamaa linnas – lisaks Põltsamaa lossile on palju teisigi hooneid taastatud või hakatud taastama.
Peapõhjus, miks vilistlaspidusid üldse üle Eesti suviti korraldatakse, on aga tegelikult soov kokku saada ja üksteisega suhelda.
Mõnikord võib juhtuda nii, et pinginaabrid lõpetavad kooli ja näevad üksteist uuesti alles mitukümmend aastat hiljem. Või lõpetatakse koos kool või klass ja ei kohtutagi enam mitte kunagi. Kas ei saada või ei taheta?
Vilistlaste kokkutulekul oleneb mõistagi palju ka sellest, kui hästi üldse ühes või teises klassis omavahel läbi saadi ja kui tihe suhtlemine säilib pärast kooli lõppu. Lennud on erinevad – juhtub sedagi, et terve klass läheb pärast kooli lõpetamist – nii tüdrukud kui poisid – koos sõjaväkke. Ühtehoidmine on nii tugev, et säilib ka pärast kooli lõppu.
Kindlasti on aga ka vastupidiseid näiteid ja paraku leidub neidki olukordi, kus vilistlased omavahel ei suhtle ega kohtu. Endised halvad mälestused koolikiusamisest ei ole ununenud ja ei soovitagi oma klassikaaslastega enam iial kohtuda. Kuid elu ongi mitmepalgeline ja vahel ebaõiglane. Seekord lossihoovile kogunenud suurt hulka rõõmsaid inimesi vaadates jäi aga mulje, et enamikule on koolist jäänud siiski head mälestused.