Söödavarujate tõehetk

Tänavuse kevade ja suve alguse põuaperiood avaldas oma mõju ühtviisi kõigile põllumeestele – kellele rohkem, kellele vähem, aga puutumata ei jäänud sellest ilmselt mitte keegi. Nii mõnelgi söödavarujal on nüüd tekkinud tõsine hirm, et söödast jääb eesoleva talve saabudes väheseks. See võib omakorda tähendada seda, et tuleb hakata loomakarja vähendama.
Ühest küljest poleks sellest midagi hullu kui üks või teine talunik oma pooltest piimalehmadest loobuks – poest piim ilmselt otsa seetõttu veel ei lõpeks. Me saame poest juba praegu osta ka seda piima, mida meile imporditakse mujalt riikidest.
Teisalt, piima tootmise vähendamisel ja selle importimisel on ka oma varjukülg. Meenub kümnekonna aasta tagune ehmatav kogemus Saksamaalt, kus poeletil olnud piima säilivusajaks oli märgitud neli kuud.
Eestis toodetud piim, mida täna poest osta saame, neli kuud ei säili. Kaugel sellest – heal juhul mõned päevad külmkapis seisab.
Seda on ennemgi öeldud, et kui üks või teine ettevõtja lõpetab piimakarja pidamise, siis tõenäosus, et mõne aasta pärast ta samades lautades uuesti lehmakarja hakkab pidama, on üsna väike. Pigem on rohkem neid näiteid, kus laudad jäävad tühjaks, hooned laokile.
Nii võibki praeguse kriisi üks tulemusi olla see, et laudad maal jäävad tühjaks ja poelettidele hakkab ilmuma piim, mis pole enam toodetud Eestis. See tähendaks aga ka töökohtade kadumist ja poes kodumaise toodangu asemel imporditud toiduaineid.