Kust algab kodu?

Ikka ja jälle loeme ja kuuleme kurtmist, et midagi on lõhutud, lagastatud, rikutud. Alles hiljaaegu kurtis tuttav, kuidas metsasaadusi jahtivad korilased oma sõidukiga tema koduõues lausa lillepeenrasse tagurdasid. Jalutamas käies näeb pea igaüks, et teeservad on prügist tiined, mõnel juhul on seda sinna isegi prügikottidega tassitud.
Tegime ringkäigu maakonnas, et saada ülevaadet bussipeatuste olukorrast. Neid on meil tõesti seinast seina. Mõnel juhul tahaks kahe käega peast haarata, teisal jälle kiita. Arusaadavalt on bussipeatustes olevate rajatiste heakord ja hooldus kellegi töö ja kohustus. Aga ega koristusteenindaja saa ka iga minut ja päev bussiootepaviljonis asuva prügikasti kõrval seista. Ja nii ongi tõesti vahel vaatepilt kole.
Pähe tekib aga küsimus, kas peab alati ootama, kuni keegi kuskilt tuleb ja segaduse koristab. Kogukonnas elades võib ju vahel ka ise käed külge panna ja silma riivava olukorra kiirelt lahendada. Seda enam, et ega päris võõrad bussijaamas istumas ja sodi jätmas ei käi. Uut bussijaamahoonet muidugi keegi ehitama ei hakka, aga taara ära korjamine ja maas vedeleva prügi prügikasti panek ei võta kindlasti kellelgi tükki küljest. Nii saakski bussi ootajatele mõnusa koha luua ning ega heakorrastatud ja kaunist kohta ei kiputa nii väga reostama ka.
Hiiumaal käies saab ikka imetleda sealseid bussipeatusteks olevaid väikseid palkmajakesi. Kardinad akende ees, sees toolid ja lauake, millel pitslina ja vaagen hooajaliste aiasaadustega reisijatele võtmiseks sätitud. Isegi küünal laual koos tikutoosiga, et kui reisumees peaks pimeda peale jääma, siis sees soojem ja hubasem istuda. Ei maksa keegi sellise heakorrastamise eest, külarahvas hindab lihtsalt oma kodupaika. Ja hindab möödasõitjagi. Ega kodu alga ega lõpe oma maja või korteriuksega. See ikka veidi laiem nähtus. Kas pole?