“Meil on kodustatud linavästrikud. Neid on nii palju ja nad on küllalt julged,” rääkis Mokko taluperenaine Hilja Alekand
“Minu abikaasa nimi on Endel Päll. Ma rõhutan alati, et me oleme Palamuse kirikus laulatatud. Abikaasa on pärit Änkkülast kolme kilomeetri kauguselt Patjala külast Tohvri talust. Ka selle talu ostsime tagasi ja seal on perenaiseks meie tütar Külliki,” jutustas perenaine.
Mokko põlistalu on ostetud Hilja Alekannu perekonnale juba 1866. aastal. Aga palju aastaid oli Hilja koos abikaasa Endel Pälliga Mokkolt ära Saaremaal.
“Maja ostsime tagasi 1982. aastal, siis mõõdeti õue-aiamaaks 0,25 hektarit. Meil on väga suur õu. 0,25 hektari suuruse platsi väljamõõtmisega oli maamõõtjal ikka üksjagu tegemist. Ja nii kui ta õuest välja sõitis, tõmbasin ma mahapandud tikud välja ja viskasin hästi kaugele,” rääkis Hilja.
Mõte rajada turismitalu sai alguse kuulutusest
Turismitalu rajamise mõte sai alguse 1995. aastal Vooremaas avaldatud kuulutusest. Selle kaudu otsiti inimesi, kes sooviksid majutada välismaalasi. Esimese koolituse korraldasid sakslased Viljandis.
“Olime siis turismialal üsna rohelised. Meie jaoks toimus tippsündmus aga tänavu kaheksandal juunil, kui meid võeti vastu Suurbritannia saatkonnas. Seal rääkisid kaheksa britti turismindusest laiemalt ja tõid seejuures näiteid Iirimaalt,” lausus perenaine.
1995. aasta suvel külastas talu ainult üks botaanikutest Saksa abielupaar. Ja see oligi kogu aasta käive. Praegu on ukse taga järjekord. Aga kolm-neli aastat oli sellist aega, kus Hilja ja Endel rõõmustasid iga tulija üle. “Neli kuud on meie kliimas see aeg, kus tõesti iga päev küsitakse, kas kohti on,” lisas ta.
Hilja ei tahaks korraga võtta üle 12 inimese, kuid see kõik oleneb seltskonnast. Mokkol on suured ruumid ja kui tuleb pere, siis on nad nõus viiekesi toas olema, kuid mõnikord esitatakse ka nõudmine, et tahetakse olla ainult kahekesi toas.
Naudivad privaatsust
Mokkole tulnuid meelitab sealne privaatsus. Silmapiiril ei ole ühtki teist majapidamist. Külastajad saavad endi käsutusse maja, kus on kõik olemas ?ampuseklaasist kuni televiisorini.
Eestlased tulevad linnakärast Mokko tallu vaikust nautima tavaliselt päevaks või paariks. Välismaalased viibivad kohapeal kauem, kuni 10 päeva, mõni isegi kuu. On neid, kes naudivad linnulaulu, üksindust ja kaunist loodust.
Näiteks meeldis juuni algul Luual EUROPEA kolmandal metsapäeval käinud hollandlastele kuulata linnulaulu. Aga on ka neid, kes tulevad looduse rohelusse tööd tegema, paberikuhi kaasas.
Tänavu on Mokkol ööbinud soomlased, hollandlased, inglased, sakslased ja korra ka prantslased. Välismaalased panevad ju toad tükiks ajaks kinni. Ööbivad talus ja sõidavad päeval mööda Eestimaad. Siis ei saagi eestlased tulla. Külastajate seas on olnud nii saunamõnude nautijaid kui ka galantseid ratsutajaid.
Algul oli Mokkol ainult üks maja ja kohti neljale inimesele. Nüüd on külaliste jaoks kaks maja. Kuid ka pererahva majas on üks tuba, mida külalised kasutada saavad.
Kõige kaugemad turistid on Mokkole tulnud Kaliforniast. “See oli sügisel. Mina kütsin ahju, kui nad ootamatult tulid. Ma ütlesin neile, et ehk tahate ise kaminat kütta. Ja siis nad tulid mulle ütlema, et ei oska kaminat kütta. Ja mina mõtlesin, et inglisekeelsed inimesed ja ei oska kaminat kütta. Ei saanud aru, mis lugu see on. Siis nad ütlesid, et nad on Kaliforniast. Seal vist kaminaid ei ole,” jutustas perenaine.
Mokkole on hakanud tulema noored pered koos lastega. Sakslastel on kaasas olnud neegrilapsed, mis tundus perenaisele kummalisena. Neegritüdrukud jooksid õues ringi, sada patsi peas. Ja kui tuleb sõpruskond, siis käiakse saunas, grillitakse koos liha ning tuntakse end lihtsalt mõnusalt.
“Hollandlased jooksid õues alasti ringi. See oli õudne. Siis võttis üks mees kaevust külma vett ja valas selle endale kaela. Ma kartsin, et ta külmetab ennast ära,” rääkis Hilja Alekand omapärastest külalistest.
Soomlased kütavad sauna ikka tõeliselt kuumaks, kasutavad perenaise toodud puud ära ja küsivad veel juurde. Kõrvetavad rohkem kui eestlased. Aga näiteks hollandlased kütavad sauna ainult vaevu-vaevu leigeks.
Ühele sakslasele, kes on talus kahel aastal külas käinud, meeldib koos tütretütre Gretega ratsutamas käia. Tema esitas tingimuse, et võib päevas toas ühe sigareti suitsetada ja iga päev ratsutamas käia.
Kuljuste helin ja vedruvankriga sõitvad pulmalised
Talvel saab Mokkol ka saaniga sõita. Talus on selleks puhuks mitu saani. Kõige väiksem saanimõnude nautija oli kahekuune ja tema oli emal rinna vastas. Alguses ta nuttis veidikene, kuid kuljuste helin ja traaviv hobune tegid maimukese uudishimulikuks ning ta jäi vait.
Möödunud aastal telliti kiriklikule laulatusele hobune koos vankriga, ka käesoleval aastal on juba kaks tellimust. Hilja laskis selleks puhuks valmistada ekstra vankri, kus on kutsaripukk, iste kahele ja ka taga saab seista. Kokku on vankril kohti kuuele inimesele. Talus on veel vedruvanker, kuid sinna mahub ainult kaks inimest. Kui pruutpaar sõidab hobuvankriga, siis pakutakse pulmalistele Mokko talus ?ampust.
Ka Hilja ise armastab juba maast madalast hobuseid.
“Ma mäletan, et olin nii väike, et jõudnud sadularihma kinni tõmmata. Aga taluhobused olid ju väga rahulikud. Ja keerasin ilusti end koos sadulaga pikkamööda hobuse kõhu alla. Midagi ei juhtunud, sest vana Miira, ilus kollane hobune, jäi seisma ja ma pääsesin tema kõhu alt välja.
Isa Siberis, ise koos abikaasaga Saaremaal
Hilja isa viidi pärast Teist maailmasõda Siberisse. Perenaine meenutas, et selleks ajaks oli elumaja juba põlenud ja ema äsja surnud. Lühikest aega olid nad ka metsas peidus.
“1949. aastal tuldi meile järele. Siis olime me mehega mõlemad üliõpilased. Kuid head inimesed hoiatasid meid ja teatasid, et oletatavasti olete te küüditatute nimekirjas. Meile tuli järele ohvitser kahe sõduriga. Meie korteriperenaine rääkis meile hiljem, et nad läksid meie tuppa ja magasid seal terve öö. See ohvitser oli vist hea inimene, sest ta ei otsinud midagi. Me oleksime võinud isegi kõrvalruumis olla," seletas Hilja Alekand ja jätkas.
“Minu mees Endel tegi tol ajal teaduslikku tööd. Tal olid veterinaarkliinikus katseloomad, nende loomade heinakuuri me ennast peitsimegi. Mu mees õppis siis arstiteaduskonna viimasel kursusel. Kursusevanem oli nii julge, et märkis mu mehe kohalolijaks. Tüdrukud olid aga aremad ja märkisid minu puudujaks. Ja nii kustutatigi mind üliõpilaste nimekirjast. Õppisin farmaatsiat ja olin jõudnud siis juba kolmandale kursusele.”
Endel Päll suunati Saaremaale tööle. Hilja oli algul koduperenaine, hiljem aga läks tööle Pilguse psühhoneuroloogiahaigla laboratooriumi, kus ta töötas pensionileminekuni.
Lage meri ja tuhanded luiged
Küsimusele, kuidas jätsite mere ja tulite tagasi rohelusse, vastas Hilja Alekand nii:
“Minu jaoks ei ole meri mitte midagi, ainult üks lage ja tühi koht. Kui läksime Saaremaale, siis mulle tundus, et see maa on nii madal ja ma igatsesin kogu aeg isakodu järele. Saaremaal olid kõledad kadakad ja suvel kõrbes kõik ära. Me elasime Sõrve sääre kõige kitsamas kohas. Mõlemad lahed ulatusid meie karjamaale. Sügisel ujusid lahel oma paar nädalat tuhanded luiged. See oli meeldejääv vaatepilt, mida ma ei unusta kunagi. Mina ise mere järele igatsust ei tunne, aga minu tütar, tema sündis ju Saaremaal. Ta oli 16 aastat vana, kui me Saaremaalt ära tulime. Ja tema leiab, et Saaremaa on kõige ilusam ja armsam koht maamunal. Vaadake, mis tähendab inimese jaoks sünnikoht. Aga mina tahtsin seda rohelust ja rohtu. Ma olen ju metsausku,” tunnistas Hilja.
Mokko talus kannavad perekonnanime edasi tütred. “Minul on kaks ja tütrel Küllikil on kaks tütart. Kuna poisse ei õnnestunud meil saada, siis on esimesed tütred kõik Alekannud ja nemad hoiavad alles Alekandude perekonnanime Meie tütar Külliki jättis abielludes perekonnanimeks Alekand ja ka vanem tütretütar toimis samuti. Kuid üks poiss meil perekonnas siiski on. Teisel tütrel Katrin Vaikmaal, kes on saksa keele giid ja annab ka eratunde, on poeg, kelle nimeks Madis.
RAIVO SIHVER
