Ühe ajastu lõpp

Möödunud reedel sulges oma uksed Võisiku Kodu, kus erihooldekodu oli tegutsenud juba aastast 1925. Miks erihooldekodu Võisiku mõisas edasi ei oleks võinud tegutseda? Tegemist on kauni maakohaga, kus ümberringi on puutumatu loodus – ka keskus Põltsamaa pole eriti kaugel.
Kui antud asutus oleks jätkanud tegevust, oleks säilinud vähemalt mõnedki töökohad Võisiku külas. Võisiku Kodu tegevuse jätkumisel Võisikul oleks kindlasti veel muidki positiivseid külgi.
Mõtleme kasvõi selle peale, et suured hooned jäävad vähemalt mõneks ajaks tühjalt seisma – pole kindel, mida uus omanik nendega peale hakkab.
Mündil on aga teinegi külg. Selliste ühiselamu tüüpi erihooldekodude ajastu, kus oli sees ligi 400 klienti, on Eestis tänaseks päevaks suures osas lõppenud.
Psüühilise erivajadusega inimesed on suunatud elama väiksematesse, kogukonnal põhinevatesse korterelamutesse, kus nad on osa ühiskonnast, mitte ühiskonnast eraldatud.
Võisiku erihooldekodu oli aastakümneid koduks väga paljudele psüühiliste erivajadustega inimestele. Arvestades sealset õhustikku, polnud neil võimalust areneda või kuidagi osa saada ümbritsevast ühiskonnast – nad olid trellide taga. Tegu oli justkui saarega keset merd, kuigi ümberringi polnud veeväli ning küla läbis oluline ühendustee, kust kaudu sai nii Viljandisse, Põltsamaale kui ka kaugemale.
Võisiku sulgemine kinnitab tõsiasja, et ehk on niisuguste suurte erihooldekodude aeg tõesti möödas. Muutuste vastu ei saa.