Ajame Andu Uusiga juttu Tabivere Vallamuuseumi nn kontoritoas, mida tema pereliikmed sõbraliku nöökega muuseumi direktori kabinetiks kutsuvad.
Kuigi lihtsa ruumi jaoks on selline nimi ehk liiga kõlav, peab see sisuliselt paika: Andu Uus on tõepoolest Tabivere muuseumi asutaja, ainus töötaja ja ka juhataja.
Et osavate kätega tehnikamehest, kes on kokku puutunud nii traktorite kui uhkemate sõiduautodega ja kellel annet nii ehitustöö kui aega nõudva peenema puutöö peale, Eesti Vabariigi taastumisel muuseumi looja sai, pole ilmselt lihtsalt juhus, kuigi ta ise kostab vastavasisulise küsimuse peale muiates, et ju see oli ümberõppevajadus, mille tingis uus aeg.
Mees, keda eluaeg ajalugu ja kodu-uurimine on köitnud ja kes oma suguvõsa loo mitmesaja aasta takka välja uurinud ja kirja pannud, on muuseumitööks lausa loodud.
Kõnealune sugupuugi pole koostatud vaid oma lähedastele lugemiseks, vaid sinna on üles tähendatud ka vanaaegsete põllu- ja majapidamistööde kirjeldusi. Näiteks on põhjalikult jutustatud rehepeksust ja pandud kirja humoorikas lugu sellest, kuidas mõisnik omal ajal kavalusega talurahvale kartulikasvatuse ?külge pookis?.
Sugupuu sissejuhatus algab aga lausega: ?Käesolev kirjutis on lühike ülevaade Eesti talupoja karmist võitlusest maa ja valitseva riigikorraga.? Esialgu võtab selline asjale lähenemine veidi tummaks, kuid järele mõeldes tundub tõsi mis tõsi. Ikka on võõras võim kõige rohkem just maainimest rõhunud. Sellist aega, kus otsustamisõigus maaharija enda käes, on olnud ju läbi sajandite imevähe. Ja ega maaga pole parem lugu ? pole see meil kesteab kui viljakandev kusagil ja selleks, et vili ehk igapäevane leib kätte saada, on tõepoolest tihti lausa võidelda tulnud: võsaga, sooga, kivide-kändudega?
Lihtsamalt pole leib lauale ja katus pea kohale tulnud ka Andu esivanematel, tema isal ega tal endalgi. Kõik, mis kunagi saavutati, tuli visa tööga.
Uuside Kassivere külas asunud põliskodu Toomari talu, mille Andu vanavanaisa Mart 1875. Aastal Visusti mõisnikult päriseks ostis, oli esimese Eesti Vabariigi ajaks jõudsasti edenenud. Mansardkorrusega ruumikas elumaja oli väljastpoolt krohvitud, ei puudunud korralik viljapuuaed. Talul oli olemas isegi sõiduauto. Andu isal Ilmaril, kes tegi Kuperjanovi pataljonis kaasa Vabadussõja, tuli saatuse tahtel hakata kodutalu pidama, kuigi alguses olid peres teised plaanid.
Teine maailmasõda jättis Toomari ja tema inimesed puutumata, kuid tõelised ja lausa uskumatud katsumused tõi siia nõukogude võim. Talu kuulutati kulaklikuks. Kõigepealt võeti ära mets ja loomulikult natsionaliseeriti ka auto. Määrati kõrge põllumajandusmaks ja kuulutati välja seadus, mille järgi saavad need talud, kes maa ja loomad riigile annavad, kulakumaksust vabaks. Nii Toomaril ka häda sunnil tehti. Talu sai esialgu Kaarepere masinalaenutuspunktile, kuid sealt anti see 1947. aastal edasi Ausi sovhoosi valdusse. Loodi seakasvatussovhoos, kuhu kogu tööjõud toodi Venemaalt. Neile oli loomulikult vaja elamispinda ja selleks sobis suurepäraselt Toomari elumaja. Paari-kolmeaastane Andu koos ema Linda ja veidi vanemate õdede-vendadega pidi mahtuma ühte tuppa, kuid varsti läks sissetungijatel sedagi vaja ja neil tuli minna ülakorrusele vanaisaga ühte tuppa.* Paraku oli varsti sedagi tuba sissetungijatele hädasti tarvis ja maja omanikud tõsteti lihtsalt välja. Siinkohal tuleb meelde Helvi Jürissoni luuletus ?Mägra maja?. Pole ime, et see omal ajal riigivastaseks tunnistati ja ära keelati ? ju asjaosalised ennast loos ära tundsid!
Isa oli sunnitud end talu lähedal metsas varjama, sest tema õed- vennad ja nende pered olid selleks ajaks juba Siberisse saadetud.
Talu maksukoormust ei vähendatud, nende katteks võeti ära majakraam ja loomad. 1948. aastal oli ema nelja lapsega sunnitud kodunt lahkuma, ainsa varana kaasas seljas olevad riided ja voodiriided. Vanaisa leidis peavarju Jõgeval teise poja peres, emal ja lastel tuli elada mitmel pool Voldi ja Tabivere kandis, kus vaid mõni vaba ulualune leidus. Metsi mööda järgnes neile ka isa. Hiljem oli kuulda, et 1949. aasta märtsiküüditamise eel olid koduküla ?aktivistid? Uusidest puudust tundnud ? eks nende kadumise tõttu jäi küüditamisplaani tühi koht?
Ema sai vahel ajutist tööd metsaistutamisel, isal õnnestus mõnikord harva tundmatuna taludes juhutööd saada, et veidigi toitu hankida. Sellest kõigest aga ei piisanud kaugeltki pere toitmiseks-katmiseks. Koduta jäänud pere järjekindel kaaslane oli selleks ajaks juba lausa nälg.
Kodumaal raskem kui Siberis
Isegi loodus, kes muidu enamasti kaitsetute poolel on, osutus seekord hoolimatuks ? 1949. aasta kevadel maha pandud kartulid võttis juunis tulnud tugev öökülm. Küsimusele, mida tollal nende kodus üldse söödi ja kust toitu saadi, vastab Andu, et ega ta seda täpselt mäletagi. Sama aasta sügisel sai ema tööd kolhoosi karjalauta, kuid raha ei makstud töö eest sealgi ja nälg oli endiselt majas. Tollal nelja-aastane Andu mäletab, et kord sai ema kusagilt sõklaid täis kaerajahu, sõelus seda puhtamaks, vormis veest ja jahust õhukesed koogid ja pani raudahjule küpsema. Enne tuli tulisele rauale jämedat soola riputada, et koogid sinna kinni ei jääks. Eks sõklaid jäi kookide sisse ikka ja Andu sõnul ei unusta ta elu lõpuni nende kookide maitset, hammaste all krigisevaid soolateri ja torkimist kurgus.
Vägisi tuleb mõte, et mõnel perel oli ehk Siberis võõra rahva seas sisseelanuna kergemgi kui sellel perel armsa kodumaa pinna peal, kaasmaalaste keskel.
1952. aastal kolis ema lastega Tõrve külla. Seda tuli teha kolhoosi esimehe eest salaja, sest õigust kolhoosist ära minna tegelikult ei olnud. Sinnakanti siirdus metsi mööda ka isa. Kui ema Tõrve sigalasse tööle sai, oli pere söögimure lõpuks murtud ? põrsastele ette nähtud toit kõlbas ka inimlastele ja õnneks oli seda võimalik koju tuua. Sellest ajast mäletab Andu kõvasti täis söödud kõhtu ? oli kartuleid, kala, lõssi.
Mitmest haarangust pääsenud isa oli selleks ajaks enda varjamisest väsinud ja kui teda 1952. aasta sügisel terase naabrinaise kaebuse peale taas otsima tuldi, andis ta end vabatahtlikult arreteerijatele kätte. Et muud süüd välja mõelda ei suudetud, mõisteti tollal 53-aastasele mehele kaks aastat vanglat passireziimi rikkumise eest. Tartu vanglast pääses ta siiski juba järgmisel kevadel, kui Stalini surmale amnestiad järgnesid.
Pere jälle koos, kuid koduta
Vanglast vabanenud Ilmar Uusil oli julgust ja hakkamist minna Kaarepere külanõukokku Toomari talu tagasi küsima. Seal vastati talle vaid ühe küsimusega: ?Kas tahad sinna tagasi minna, kust äsja tulid??
Peagi koliti Voldi kanti tagasi. Osteti lagunenud Piiri talu, mille isa elamiskõlblikuks kohendas. Tööd sai ta ehitustel. See oli üks väheseid tööotsi, kus tollal rahapalka maksti. Isa jõudis suure töö ära teha ka poja Andu maja ehitamisel Tabiverre. Maja sai valmis 1975. aastal ja nii ema kui isa jõudsid siin veel rahulikku vanaduspõlve pidada.
Tabiverre asudes oli Andu Uus juba pereinimene ja praeguseks on abikaasa Vaikega koos elatud üle kolmekümne aasta. Elu on läinud nii, et ka tütred Katrin ja Tiina on mõlemad oma kodu Tabiverre sisse seadnud, nii et üksteist nähakse iga päev. Tütrepoeg Andresele on vanaisa suur sõber ja vaieldamatu autoriteet.
Uskumatult rasketele oludele vaatamata suutsid nii Andu kui tema vennad ja õde korraliku hariduse omandada ja oma elujärje normaalselt sisse seada.
Andu lõpetas 4. klassi Kursi koolis, 8. klassi Puurmani koolis ja läks seejärel Helme maakutsekooli. Selle kooli lõpetanu võis töötada nii mehhaaniku, elektriku kui traktoristina. Kõiki neid ameteid on Andu ka pidanud. On tulnud ka sõiduautosid parandada ja mitme ülemuse isiklik autojuht olla.
Toomari talust aga, mis Andu Uusile 1991. aastal ametlikult tagastati, ei olnud tagastamise ajaks küll suurt midagi järele jäänud. Kunagine uhke elumaja oli ajapikku ?rändlindude? süüdimatu elustiili tagajärjel lagunenud, osa sellest oli juba varem tükkhaaval ehitusmaterjaliks laiali tassitud. Endale mälestuseks õnnestus peremehel 1960. aastatel juba pooleldi varemetes majast tuua vaid vasksed ukselingid, mis praegu Tabivere muuseumi uksi ehivad. Kompensatsiooni loomade ja muu talu vara eest ei makstud, sest nende äravõtmise kohta puudus akt? Talu õue meenutasid vaid mõned vundamendid. Ja palju võsa, takjaid ja ohakaid, mis praeguseks visa töö tulemusena kadunud on. Kas Toomari ka kunagi uued hooned ja täielikult uue elu saab, ei oska praegune peremees öelda ? palju jõuab üks mees praeguse kodu ja muuseumitöö kõrvalt, mida ta hingega teeb.
Sirge seljaga läbi raskuste
Inimesi, kelle lapsepõlv, noorukiiga või kõige paremad ja teovõimelisemad aastad keerulistele aegadele jalgu jäid, on Eestis kahjuks palju. Ja kõigi nende saatused on mõnes mõttes sarnased, teisalt jälle täiesti erinevad. Igaüks tuli oma raskustega toime omamoodi ja hea on tõdeda, et nagu paljusid tugeva iseloomu ja sirge seljaga inimesi, ei ole kannatuste rada ka selle loo peategelast murda suutnud. Pole kadunud elujulgus ega huumorimeel, virisemas pole teda kunagi kuuldud, küll nähakse aga pidevalt tegutsemas, eriti alates neist aegadest, kui meil jälle oma riik ja otsustamisõigus on.
Ja on igati mõistetav, et juba lapseeast saati võõra võimu tõttu nii palju kannatanud mees oli üks esimesi, kelle koduõue lipuvardasse Eesti Vabariigi taasiseseisvudes sini-must-valge kerkis, et ta oli eestvõtja toimkonnas, kes hakkas organiseerima Vabadussõjas langenute mälestussamba taastamist Äksis ja ka esimesi mehi Kaitseliidu kohaliku rühma moodustamisel. Seersant Andu Uus ongi praegu Kaitseliidu Jõgeva malevkonna Tabivere rühma pealik. Tabivere Vallamuuseum kosub ja täiustub aga iga päevaga. Selle looja ja peremees korraldab muuseumi peahoones ja selle kõrval asuvas aidas koolilastele ja teistelegi huvilistele meelsasti ekskursioone. Räägib Vabadussõjast ja Kaitseliidu loomisest, vanaaegsest rehepeksust ja põllutöömasinatest. *Aeg-ajalt läheb aga ekskursioonijuhi pilk kavalaks ja ta räägib täiesti tõsise näoga, et aidalakas on tal vana automaatpesumasin, mis osutub suureks pesupaliks pesukurika ja ?lauaga, ning et vähemalt sada aastat vana koorelahutaja sai ta alles mõne aastad tagasi Tartu piimakombinaadist? Aga kultuuriüritused, mis muuseumis ja sellega seotuna toimuvad ning iga aastaga laienevad ja täiustuvad, väärivad lausa omaette lugu. Lõpetuseks sobib ehk kõige paremini lause eelpool mainitud suguvõsa-loost: ?Talud tühjenevad, kaovad terved külad, kuid sugupuu kasvab ja haljendab ladvast edasi.? Sellega on lühidalt kokku võetud nii Andu kui tema saatusekaaslaste elu põhimõte.
KAIE NÕLVAK
