Maakooli tulevik kaalukausil

Samal päeval kui Isamaa ja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond valisid uut esimeest, toimus Avinurme kultuurikeskuses teine maakoolide hariduskonverents. Räägiti sellest, milline peaks olema sobivaim ja ka majanduslikult mõttekaim haridusmudel hõreda asustusega maapiirkondadele.
Kas lahenduseks on see, kui külalaps istub hommikul kell seitse bussi ja sõidab paarikümne kilomeetri kaugusel asuvasse suurde linnakooli või hoopiski see, et igas külas säilib väike maakool, kus õpib alla paarikümne lapse?
Kindlasti on maakoolidel palju pooldajaid. Ka Tallinna ülikooli haridusteadlase Tiiu Kuurme jutust jäi kõlama, et Soome on tegelikult teinud vea maapiirkondades koole aastate jooksul sulgedes. Nii on üha enam hoogu saanud linnastumise protsess ja kui maapiirkonnast on kadunud kool, on sealt kadunud ka kauplus ja kokkuvõttes
kogukonna keskus.
Eestil kui väiksemal riigil on põhjanaabrite kogemusest üht-teist kindlasti õppida. Ühest küljest pole kindlasti lahendus see, et paneme kõik maakoolid kinni. Teisalt oleme sunnitud küsima endalt, kas järjest linnastuvas maailmas saab üldse olla lahenduseks see, et igas väiksemas hõreasustusega külas säilivad nii maakool kui ka kõik muud asutused, mis veel paarkümmend aastat tagasi – kolhooside ja sovhooside ajal – seal töötasid?
Konverentsil osalejaid eriti palju polnud. Tagasihoidlik oli ka Jõgevamaa omavalitsuste esindatus. Oodanuks suuremat huvi. Seda enam, et teema oli alles äsja päevakorral ka meie maakonna valdades.