Eesti olukorda kajastavate poliitikute sõnavõttude sisulist külge jälgides võime väga tihti tõdeda, et puudub vajalik analüüs, mistõttu tegeliku olukorra kajastamine jääb ühekülgseks ega anna õiget pilti toimuvast.
Olukorda näidatakse tihti paremini, kui see tegelikult on. Kui seda tehakse meelega, kiites oma töötulemusi, elanike heaolu jne, et saavutada populaarsust, siis on see väga halb. Inimesed lihtsalt ei usu seda juttu ja tulemus on hoopis negatiivne. Kui ei osata näha protsessi tervikuna, siis milleks on nõunikud ja teised asjamehed, kellelt seda küsida.
Pensioniaastad on kasvanud
Püüan mulle teadaolevate andmete alusel analüüsida käesoleva aasta pensionide kasvu mõju pensionäridele. Kõigepealt vaatleme, kui suur võib olla vanaduspensioni pensionistaazh enamikel pensionäridel. Teeme mõned arvestused.
Kui naine asus tööle pärast põhi- või kutsekooli, tehnikumi jne lõpetamist ning jäi pesnionile 55aastaselt (nagu oli see varem seadusega lubatud), siis tema pensionistaazh on umbes 40 aastat. Mehed said jääda pensionile 60aastaselt, järelikult pensionistaazh ligikaudu 45 aastat. Et naised elavad meestest kauem, siis on pensionäride hulgas naispensionäre rohkem.
Kui aga noor läks pärast põhikooli edasi õppima keskkooli, siis on tema pensionistaazh ligi neli aastat vähem, kuna keskkooliaastaid staazhi hulka ei arvestata. Huvitav, kutsekooli õpilase õppimine oli töö, keskkooliõpilase oma aga mitte?
Nüüd saab seaduse alusel pensionile 63aastaselt. Vastavalt seaduse elluviimisele on pensioniaastad loomulikult kasvanud. Tuleb arvestada, et ema või isa sai lapse pealt kaks aastat pensionistaazhi, osa pensioniealisi ei jäänud pensionile, vaid töötasid või töötavad. Samas jäi osa aga varem koju.
Tuleb tõdeda, et kas ajutiselt või pikema perioodi jooksul on küllalt inimesi olnud tööta. Eriti palju töötuid oli eakamate hulgas pärast Eesti vabariigi tekkimist seoses majanduses suurte struktuursete muutustega ja paljude ettevõtete, asutuste kadumisega. Enamikku töötuid ei tohiks süüdistada laiskuses, töötus tekkis objektiivsest tegelikkusest (vastava ala töökohtade kadumise tõttu). Samuti võivad tööl tulla vahepausid haigustest, abiellumisest tingituna jne. Viimasel ajal seoses uue seadusega peavad paljud väikesepalgalised teenima kaks-kolm aastat, et saada juurde üht staazhiaastat. Kuigi nad võivad teha vajalikku ja rasket tööd.
Vastavalt seadusele saavad 2008. aasta 1. aprillist 30aastase pensionistaazhiga vanaduspensionärid 3650 krooni kuus ehk pension suurenes 644 krooni; 40aastase pensionistaazhiga 4300 krooni ehk pension suurenes 749 krooni; 44aastase pensionistaazhiga 4560 krooni ehk pension suurenes 791 krooni. Eelnevast tulenevalt võib arvata, et oluline osa pensionäre omabki staazhi 35-40 aastat ehk pensioni suurenemine on kusagil nende kahe vahel.
Elujärg halveneb
Kas pensionäride olukord läheb paremaks, jääb samaks või halveneb?
Armastatakse rääkida, et kuna Eesti keskmine pension tõusis tänavu 1. aprillist oluliselt, siis seoses sellega pensionäride elu paraneb. Postimehes (31.03.2008) märkis peaminister Andrus Ansip: „Selle aasta 1. aprillist tõusevad ka pensionid keskmiselt 21,6 protsenti, vaatamata käesoleva aasta küllalt kõrgetele inflatsiooninumbritele peaks pensionäride reaalne ostujõud suurenema 14 protsenti.“ Kui rääkida reaalse ostujõu tõusust sellises ulatuses, siis pealiskaudsel vaatlemisel pensionäride elu tõesti paraneks.
Kui aga vaadelda olukorda sügavuti, siis ilmneb kahjuks midagi muud. Reaalselt jääb enamikul pensionäridel hindade kallinemisest tulenevalt lisatasu kasinaks, elujärg tükib isegi halvenema.
Bussid ei sõida
Äärmiselt kiiresti on kasvanud eluasemekulud, eelkõige küte. Siin on mõnedes kohtades välja öeldud hirmuäratavaid protsente võrreldes möödunud aastaga. Ka selles valdkonnas pole erilist kokkuhoidu võimalik teha, kuna eluruumid on tihtipeale juba nüüd jahedad. Priskemad arved tulevad ka vee ja varsti ka elektri eest. Kallinenud on prügivedu jne. Kütuse ja sõidu kallinemine ühistranspordis mõjutab eriti maal elavaid pensionäre, kel tuleb tihti sõita hulka maad, et jõuda toidupoodi, apteeki jne.
Probleem on selles, et autobussiühendus on jäänud üha harvemaks, seega on vaja isiklikku transporti. Kui aga seda ei ole, mis siis?
Arsti juurde ei pääse
Või võtame eakatele väga olulise hüve – arstiabi kättesaadavuse. Peamiseks puuduseks on pikad järjekorrad ja maal kättesaadavuse kaugus. Pensionärid saavad küll endale lubada teatud määral tervislikke eluviise, kuid rahapuudusest tulenevalt pole see kaugeltki realiseeritav. Vanadus toob aga kaasa paratamatult rohkem haigusi. Eriti terav on olukord paljudes maapiirkondades, kus halva transpordiühenduse (mõnedes kohtades puudub see üldse) tõttu on pääsemine perearsti, eriti eriarsti juurde väga raske, peale selle on arstirohud küllalt kallid.
Seega esmatarbekaupade hindade suur tõus, mis pole 11 protsenti, vaid võib arvata, vähemalt kaks korda suurem, tähendab pensionäridele möödunud aastaga võrreldes suurt väljaminekute kasvu. Need kaubad, milliseid eakad ostavad harvemini või üldse mitte, kallinesid vähe või isegi mitte, ei mõjuta eriti pensionäride elatustaset. Soovitud kaup võib jääda rahapuudusel lihtsalt ostmata. Kõrgepalgalised juhid muidugi seda tõusu eriti ei märka. Eesti Panga presidendil, kelle kuusissetulek on üle 100 000 krooni, peaks olema häbi rääkida 5000 krooniga äraelamisest. Kuid põhiosa pensionäre saavad isegi sellest vähem!
Huvitav oleks muidugi poliitikutelt ja teistelt ametnikelt täpsemalt teada saada, kui palju pensionäre omab pensionistaazhi alla 30 aasta, 30-40 aastat, 40-44 aastat ja üle selle. Samuti oleks vaja teada, kui palju täpsemalt kallinesid esmatarbekaubad jne. Neid andmeid minu teada siiani ilmunud ei ole. Siis oleks võimalik teha sügavamaid järeldusi. Võib olla enamik meie pensionäre elab isegi halvemini kui möödunud aastal? Kas on ikka õigus meie juhtivpoliitikute poolt toodud mõtteavaldus ajakirjanduses, et pensionide kasv suurendab meie eakate kindlustunnet?
ALLAN METSA,
majandusteadlane
