Emadepäeva erilisus

Vahel on küsimus, et kes ometi seda või teist last kasvatas, et ta selline on? Paraku kipub olema see küsimus siis, kui on midagi pahasti. Heade asjade puhul vaevalt uuritakse, et kes su vanemad, kes su ema on. Lapsepõlvest tulemise lugu saadab meid terve elukaare. Nii mõnedki asjad ja kogemused võivad ununeda, kuid vaim on kindlasti ema hoolest ja armastusest või hoopis vastupidi, selle puudumisest mõjutatud.
Emadepäeva eel oleks kõigil aeg pisut endasse vaadata. Kas minu ema on minu üle uhke? Kas ta kiidaks minu tegemised või väljaütlemised heaks? Vaadates üleüldist käitumisstiili muutust tahaks pea iga päev küsida, et kas seda su ema õpetaski? Kõik inimesed, mitte vaid poliitikud, nii kõrgel, kaugel kui ka kohalikul tasandil, vahel mõelge oma emale ja sellele, kas mitte teie käitumine talle häbi ei tee.
Pühapäev on igas mõttes päikest täis. Südamlikud kontserdid, aasta ema austava tiitli saajate väljakuulutamised, pidulikud perekonnalõunad ja lilled. Lilled emale, ükskõik, kus ta täna asub, kas siin või teiselpool pilvepiiri. Võib-olla mõni andekspalumine, sõnad, soovid ja lootus, et kõik on ja läheb veel paremini.
Emadepäeva erilisusest tasuks jätta killuke ka argipäeva. Rohkem emal külas käimist, helistamist, hoolimist, oma töödest ja tegemistest teada andmist. Võib-olla ka mõne õpetussõna kuulamist. Ei tasu ükskõikselt ühmata ja selga pöörata, ema tahab ikka ju head. Nii mõnelegi jääb emaga võimalus pidada vaid mõttes kõnelusi, aeg on teinud oma töö ja ema on jõudnud teispoolsusesse.
Palun ärge jätke häid sõnu ütlemata. Tehke seda nüüd ja praegu, sest ühel päeval võib olla hilja.