Ülaltoodu oli loodusmehe, sportlase, ajakirjaniku ja poliitiku Ants Paju üks lemmik väljenditest. Tema ammused ideed ja unistused vaatavad meile tänagi tegudes ja jälgedes vastu. On need siis Põltsamaal, Sõpruse pargis, Jõgeval, Adaveres, Aidus … Neid tegusid jagub maakonnast kaugemalgi. Mitmetes Eestimaa paikades, neid jätkub mujalegi, Kaukaasiast kuni Põhjapooluseni välja.
Ent kõik oma suured ideed ja plaanid suutis Ants Paju liita ühtseks tervikuks siiski ühes kohas – Põltsamaal Sõpruse pargis. Sinna jooksid kõik tema tegemised kokku. Seal käis ta enda vaimu laadimas ja hinge kriipivatele küsimustele vastuseid otsimas.
Esmaspäeval, 8. mail möödub Sõpruse pargi sünnist viiskümmend aastat. Just siis tulid tema eestvedamisel kokku kohalikud elanikud ja istutasid tulevase pargi alale esimesed puud. Algas see ühest kuulitõukajatele ja kettaheitjatele mõeldud spordivõistlusest, mis sama, 1973. aasta sügisel omandas teistkordsel kokkusaamisel tähendusliku nime – Suured Tõllud. Ja sealt alates hakkas selle jõuprooviga kaasas käima nimeliste puude istutamine.
Aja möödudes laienes pargi külastajate ja omanimeliste puude istutajate ring, kuhu mahtusid riigipead, suursaadikud, peaministrid, olümpiavõitjad, kirjanikud, heliloojad, kosmonaudid jpt. See on väga pikk loetelu, mis vaid iseloomustab Ants Paju ja tema poolt korraldatud sündmuste haaret. Sest pargi loojana lähtus ta alati kinnisideest: puud püsivad kauem kui inimeste tehtu, püsivad kauem kui inimesed ise.
