Minnes 4. mai hommikul Jõgeva raudteejaama, et sõita rongiga Tallinna, võis näha pilti, mida ei näe just iga päev. Kõigepealt hakkas silma kaks kaubarongi. Üks seisis esimesel teel ehk teel, kuhu oleks pidanud saabuma reisiron, ja teine kolmandal teel.
Siis tuligi reisirong, kel polnud kuhugi mujale minna kui teisele teele kahe kaubarongi vahele, kus pole reisijate ooteplatvormi. Ja nüüd algas vaatus nr.1: reisijate mahatulek rongilt.
Need, kes nooremad, hüppasid alla, aga mida peavad tegema pensionärid? Üks roomas, teine turnis, kolmas tuli vähikäigul, taguots eespool jne.
Ja siis algas vaatus nr.2: ootajate pealeminek rongile. Seistes reisi- ja kaubarongi vahele jäävas kitsas vahes, ulatus rongi kõige madalam aste paljudele lõua alla. Aga kuidas sa rongile lähed, kui esimene aste asub su lõua kõrgusel?
Sellist akrobaatikat, mis siis algas, pole võimalik kirjeldada, seda peab ise oma silmaga nägema. Kergemad visati üles rongi, raskemad kas sikutati üles nagu kaltsud või lükati tagant üles, käed ülesronijate pepudel jne. Olukorda võib kirjeldada kahe sõnaga: ebainimlik ja perversne.
Kas keegi ka rongist maha jäi? Ma ausõna ei imesta, kui jäi! Reisirong kui nähtus omaette on meil niigi väljasuremisohus, kuna reisijaid olevat nii vähe…
Huvitav, kas edaspidi tuleb endal redel kaasa võtta, et sõna otseses mõttes rongi peale saada?
Kui rong juba liikus, võis nii mõnegi reisija käsi rusikasse tõmbuda, kui ta püüdis endale ette kujutada selle omaloomingulise sigaduse autorit…
Eks näis, kas sigaduse autorid teevad siit õiged järeldused või on neil poogen ja edaspidi ristitakse Jõgeva ümber Kolgata tee peatuseks.
ANTI KEHA Jõgevalt (või Kolgatalt, kuidas soovite.)