Juba paistavad bussiaknast uued vaated, eeskätt prügihunnikud teeservades, kuid mällu on sööbinud see Venemaale nii tüüpiline pilt, mis iseloomustab ülihästi selle maa kontrastsust, mis on läbi sajandite vaid teisenenud, mitte kadunud.
Suure ja omapärase naaberriigi kunagisse pealinna ning praegusesse suuruselt teise linna Sankt-Peterburgi viiski meie tee. Jõgeva Gümnaasiumi põhikooli lõpuklass sai imetleda tuhandete pärisorjade elu hinnaga rajatud miljonilinna.
Hiilgus ja viletsus koos
Et külastasime Peterburi võidupüha eel, oli kogu linn täis lippe ja plakateid. Möödunud aastal kolmesajandat sünnipäeva tähistanud suurlinnais oli enamik maju vähemasti keskosas korda tehtud. Tänavatel võis näha uhkertes vormides noormehi, kes õppisid ühes 22st sõjakoolist või teenisid aega. Samadel tänavatel näitas end ka nn teine Venemaa ? kerjused, kelle pilk puudutas midagi sügaval sisimas. Meie idanaaber on riik, kellele on omane suurim hiilgus ja silmatorkavaim madalus.
Eeltoodut iseloomustab hästi Peterburi äärelinnas Puskinis paiknev Tsarskoje Selo lossikompleks. Tegemist on tsaaride kunagise suveresidentsi ja Katariina Teise lemmiklossiga. Palee välis- ja sisekujundus on hiilgav. Kaarduvaid treppe, kauneid maale, väärispuidust originaalparkette, lõputut kullavärvi uksepiitade rivi ei saa vaadata mõtlemata sellele, kuidas elasid tollel ajal talupojad.
Kui õukond pidutses keset kulda ja kristalli, vaevlesid talupojad oma hüttides, tegid peaaegu puhkamata oma rasket tööd ja nälgisid.
Selline oli Venemaa argipäev. Kuigi pillamist leidus teisteski riikides, jõudsid tööstusrevolutsioon, vabaduse ideed ja võimalused mujale varem. Venemaa on alati oma arengus olnud Euroopast sammu jagu tagapool. Seda sammukest üritas Peeter Esimene ületada, raiudes Peterburi kaudu akent Euroopasse. Aken aga jäi ahtakeseks.
Midagi muutus küll kõrgklassi elus, kuid rahva elu jäi sajanditeks sama raskeks.
Kõike ei jõua korraga vaadata
Venemaa varjukülg oli meile näha ka Peeter Pauli kindluses paiknevas vanglamuuseumis. Nende müüride vahelt pole ühelgi kinnipeetaval õnnestunud põgeneda. Masendavad kongid, värske õhk vaid korra nädalas, uni iga päev seitsmeks tunniks, pimedad kartserid ? selline oli vanglaasuka elu. Tolles vanglas on hoitud mitmeid riigikorrale ebasoovitavaid tegelasi, seal istus ka kirjanik Fjodor Dostojevski. Seal lasi Peeter Esimene surnuks peksta oma riigipöördekatses süüdistatava poja Aleksei. See paik lausa kumiseb lootusetusest.
Veel külastasime Ermitaazi, mis on maailma suuruselt kolmas kunstimuuseum LouvreŽi ja Inglise Rahvusgalerii järel. Kahetunnise kohalviibimise jooksul nägime muuseumist umbes kümnendikku, kuid seegi oli vaid ühe meistriteose juurest teise juurde jooksmine.
Peagi ei suutnud seda ilu enam vastu võtta. Oli tunne, nagu avaksid hiiglasliku kommikarbi, mis on täis aina uusi maiustusi, üks ahvatlevam kui teine. Kõike proovida nagunii ei jõua. Kui neid proovida hulgi, on mõne aja pärast paha olla.
Samas avalduvad jälle kontrastid ? majandusraskustes vaevelnud riik on tohutute kunstiväärtuste omanik ja kõik Peterburi lossid kuuluvad riigile.
Külastasime teisigi Põhjamaade Veneetsia vaatamisväärsusi, sõitsime laevaga Neeval ja kasutasime metrood. Nägime paljugi huvitavat, muu hulgas sedagi, kuidas miilitsaid täis linnas väikesed poisid suitsu tõmbavad või kuidas algselt väga ebasõbralikuna tundunud müüjad «üles sulavad» ja su kodumaa kohta pärima hakkavad. Seal pole mingi ime, kui ostad poest juba mitu kuud tagasi aegumistähtaja ületanud jäätise või külastad räpast meeste-naiste ühistualetti.
Selline on Venemaa ? riik, mis alati üllatab ning on üheaegselt nii rikas kui ka vaene. Kui meie ajaloos oleksid vaid paar sõda läinud teistmoodi, elaksime meiegi samamoodi. Nüüd pole me osake Venemaast, vaid tükike Euroopast.
Kaisa Kulasalu, Jõgeva Gümnaasiumi 9A klass
