Kas käes on tõehetk?

Tasuta ühistranspordist hakati häälekalt rääkima 2013. aastal, kui Tallinnas käivitus tasuta sõidu õigus. Eeskuju saadi Belgia linnalt Hasseltilt. Seal toimis see mitu aastat, ent ühel hetkel avastati, kulud on suured ka rikastele belglastele. Asi lõpetati. Täna on tasuta transport veel Luksemburgis. Riik, kus keskmine palk jääb 4000 euro kanti kuus, võib seda luksust lubada. Maksudega korjab raha transpordi jaoks tagasi. Emiraadid, kus maapõues voolab gaasi ja naftat, võiksid tasuta sõitu lubada, ent ka Dubais tuleb maksta metroosõidu eest dollar. Meil ei ole naftat ega gaasi, aga sõidame tasuta. Nüüd on käes tõehetk. Iga asi on kellegi või millegi arvelt.
Kui võtta Helsingi või Berliin, siis 90% ühistranspordi kasutajatest omab kuu- või kvartalikaarti. Lae plastkaardile nõutav summa ja ole hea, sõida kuu jooksul või sada korda. Meie ei taha millegipärast seda süsteemi kasutusele võtta. Võiks Eestiski olla viipekaardid maksumusega 20 eurot kuu või 50 eurot kvartal. Pidevalt tööl käijad on igal juhul plussis. Eakad ja õpilased sõidavad nagunii tasuta. Kui valitsus tahab tasuta bussiliikluse lõpetada, tuleks mõelda pikema perspektiivi peale. Selline viipekaart peaks kehtima üle Eesti. Kui elad Jõgevamaal, peaks inimene seda saama kasutada Tartus, Pärnus või Tallinnaski. Täna nokitsevad kõik eri nurkades ja igaüks ajab oma asja. Teeme mõttetalgud ja ärme otsusta olulist küsimust kitsas ringis. E-riigis jooksevad kõik andmed kätte ja riik näeb, kui palju kusagil bussi kasutatakse ning vastavalt sellele eraldatakse raha.