Millalgi juulis muutuvad hommikud Põltsamaal eriti helisevateks – suvekooli õpilased kogunevad esimesteks harjutusteks pargisügavusse, roosiplatsile või puhunud oma unised pillid lahti hoopis Karl August Hermanni juures.
Ja tagatipuks muutuvad helisevaks ka õhtud. Kui üks suvekooli vahetus lõpeb, antakse kohalikule rahvale tavaliselt kultuurimajas ka kontsert. Nii on see olnud juba 15 aastat. Ja ilmselt jääbki olema, vähemasti seni, kuni Põltsamaa Muusikakooli direktoril Anne Kausil jagub energiat suvekoolidega mässata.
Miks niisugust koos musitseerimise kogemust üldse vaja on? Harjutagu igaüks oma kodus või koolis omaette ja ongi kõik. Esiteks võib mõni kodus harjutamise hoopis unustada, sest suvel on ju nii palju teha! Ja kooli minna justkui ei tahakski. Kui aga sõprade-tuttavatega kokku saada ja koos musitseerida, siis on juba teine minek. Veel lisab põnevust asjaolu, et teiste lastega kokku saades võib osa saada nende hindamatutest kogemustest, lihtsalt niisama juttu ajada või koos maailmaasju arutada. Koos on põnevam kui üksi nokitsedes.
Kõikidest suvekoolis käinutest ei pea muusikuid saama ja see pole ka Anne Kausi ning teiste juhendajate eesmärgiks. Hoopis olulisem on kasvatada tõeliselt asjatundlikke muusikafänne, kes oskavad head muusikat hinnata. Tõsi, mõnikümmend õpilast ligi kolmest tuhandest suvekoolis õppinust on valinud muusiku tee. Ja nemad on esimesed, kes tahavad tulla Põltsamaale suvekooli õpetajaks. Mis sellest, et tasu pole kuigi suur, olulisem on oma teadmisi ja oskusi edasi anda. Fanatismiga tehakse päris palju imelisi asju. Kui kõik rahaks ümber arvestada, kaob mõnikord tegutsemislust ja siiras andmisrõõm ära. Selle asemel mõeldakse ju kroonides või eurodes.
Kuni Põltsamaa Muusikakoolil jätkub jõudu ja tahtmist suvekoolidega jännata, jäävad põltsamaalastele juulis-augustis helisevad hommikud ja õhtud. Ja miks mitte ka päevad. Viisteist aastat on pikk aeg ning traditsioon läheb edasi. Vooremaa tegijad soovivad palju jõudu nii õpetajatele kui ka õpilastele.
19. juuli 2008
