Lageraie, mis tekitab küsimusi

Kui me ühtpidi mõistame, et metsa majandamine toob kaasa raied, siis teisalt jääb ikkagi okas hinge. Nii tuntud paik, koht, kus inimesed käivad loodust nautimas ja hinge kosutamas nagu seda on Kassinurme linnamägi, oleks väärinud, et enne tööde alustamist ka rahvast informeeritakse. Palju valusaid emotsioone ja kurje sõnu jäänuks ehk ära, kui näiteks metsaselts oleks teavitanud miks ja mis tööd on kavas. Nüüd räägime toimuvast tagantjärele ja loodame looduse lahkele loomusele, et peagi kasvab raiutu asemele uus mets ja inimesed harjuvad praegusse muudatusega.
Seadused, määrused, muudatused – kõik on nii, nagu peab. Paratamatus ja reaalsus, milles me elame. Praegusel juhul on tegemist suurtes piirides jokk-skeemiga, mida võiks ka vaidlustada, kuid mida see enam annab. Eraomanik ei ole selles süüdi, et tema maadel on avalikele huvidele olulised metsaalad ja neid ei tohiks raiuda või tuleks lageraiele eelistada valikraiet. Kes kompenseeriks sellisel juhul omanikule saamata jäänud tulu? Kassinurme linnamäele ju annetuskasti ei pane.
See kevad tuleb Kassinurme linnamäel teisiti. Nii mõnigi seda kohta armastav kodanik on öelnud, et tema sinna enam jalga ei tõsta – lihtsalt kahju ja valus on. Ilmselt jäävad nii mõnedki linnud tulemata, sest kuhu sa ikka tuled, kui pesa pole kuhugi teha. Nii meie elurikkus hävib, seaduslikult ja millegipärast ka salaja. Siis kui asjad on tehtud, on keeruline olukorda pehmendada või selgeks rääkida.