Igakevadine prügistamine kogub jõudu ? teeääri ümbritsevad kirendavad prügipõllud, metsa all on sügisene remondipraht ja pühadejärgsed olmejääkide kotikesed.
Kahjuks ei toimu ka sel kevadel vahepeal tavapäraseks saanud oranzides särkides õpilasaktsiooni autoaknast välja visatud jäätisepaberite ja limonaadipudelite korjamiseks, kuna aktsioon muutus osalejate jaoks olmejäätmete kogumiseks, kus kokku tuli korjata kõike alates vanadest külmikutest kuni diivaniteni ? ühed noppisid jõudu säästmata, teised tassisid pimeduse varjus vapralt kraami juurde. Inimene on leidlik ? parklatesse pandud prügikonteinerid täituvad kohalike «abiga» kiiresti.
Võimalikult palju jäätmeid taas kasutusse
Jäätmekäitlus on inimkultuuri osa. Siinkohal püüab riik inimest vabastada tema enda toodetud rämpsust, et arukalt korraldada kasutuks muutunud asjade haldamist.
Uus jäätmeseadus, mis jõustub 2004. aasta 1. mail, on järjekorras juba kolmas, kui lugeda esimeseks 1992. a jäätmeseadus, teiseks aga kehtiv 1998. a seadus.
Uue seaduse koostamise tingisid nii ELga liitumine kui ka senise seaduse ebapiisav toimimine. Seadus lähtub mujal Euroopas tavapärastest põhimõtetest, sh tava- ja olmejäätmete käitlemise korralduse kohustusest omavalitsuste tasemel, ohtlike jäätmete käitluse korraldamine riigi kohustusena, samuti jäätmekavade, kohalike jäätme-eeskirjade, jäätmelubade- ja litsentside nõuete rakendamine.
Uue korra eesmärk on tuua jäätmekäitlussüsteemi maksimaalne kogus tekitatud jäätmeid, kindlustada võimalikult suur jäätmete taaskasutuse määr ja hoolitseda, et minimaalne osa jäätmetest jõuaks prügilasse ladestamiseks.
Nende eramajapidamiste jaoks, kes on tänaseks süsteemiga liitunud, jäätmekäitlusteenus oluliselt ei kalline. Küll aga peavad hakkama maksma need, kes nõuetekohasest jäätmekäitlusest on seni kõrvale hiilinud. Uus jäätmeveo korraldus toob muutusi kaasa nendele, kes täna jäätmekäitlussüsteemis osalised pole ? eramajade ja suvilate valdajad, väikeettevõtjad. Seadus eeldab jäätmevaldajate kohustuslikku liitumist kogumissüsteemiga tiheasustusaladel.
Omavalitsus korraldab jäätmeveo
Oluline on kohaliku omavalitsuse rolli täpsustamine jäätmekäitluse korraldamisel, mis üldjuhul eeldab konkursi alusel korraldatud jäätmevedu alates 2005. aastast. Kohalikul omavalitsusel on õigus kehtestada piirkonnad, kus toimub korraldatud jäätmevedu, ning valida oma elanikele igas mõttes parim jäätmevedaja konkursi korras.
Konkursse jäätmeveoettevõtte leidmiseks hakkab omavalitsus korraldama iga 3 aasta tagant. Kui kohaliku omavalitsuse üksus ei ole hoolimata vastavast kohustusest oma haldusterritooriumil olmejäätmete vedu korraldanud, tuleb tal jäätmetest põhjustatud keskkonnasaaste likvideerimisel kanda kulud kahasse (pooleks) kinnisasja omanikuga. Vähemalt tiheasustusalal on kõik elanikud automaatselt (kohustuslikult) liitunud korraldatud olmejäätmeveoga, kui nad ei ole omavalitsusele kirjalikku põhjendatud olmejäätmeveost vabastamise taotlust esitanud.
Eestis on väljaspool kogumissüsteemi hinnanguliselt 25-30 protsenti jäätmetekitajatest, samas kui Euroopas on neid ainult 1-2 protsenti. Kahtluseta pärineb lõviosa prügist metsas just sellest sektorist. Kõige odavam on oma prügi metsa alla kallata, siis ei tule midagi maksta?
Prügi koristamine metsadest ja teeservadest maksab riigile-omavalitsustele umbes 15 miljonit krooni aastas. Üksjagu raha kulutavad omavalitsused ka nn tasuta jäätmekäitlusteenusele, et meelitada prügi tasuta konteinerisse, ennetades niimoodi selle sattumist metsa alla. Selline tegevus edastab «saastaja maksab»- põhimõtet arvestades täiesti vale ja ka sotsiaalselt täiesti ebaloogilise sõnumi ? kortermajade elanikud tasuvad oma jäätmekäitluskulud ise, samas kui eramajade osas hoolitseb omavalitsus maksuraha eest.
Prügiveoleping kohustuslik
Kui eelkõige omavalitsuste tasandil ei võeta omaks jäätmekogumissüsteemiga kohustusliku liitumise põhimõtet, ei toimu prügistamises olulist nihet vähenemisele.
Kindel on, et kui prügikast juba maja ees on, siis seni jäätmekäitlusega mitteliitunud kodanikel kaob vajadus kasutada naabri prügikasti, oma aianurka või metsaalust jäätmete ärasokutamiseks. Seejuures ei ole ka Euroopas midagi tõhusamat kui kogumissüsteemiga liitumise kohustus veel leiutatud.
Seadus sätestab teatud toodetele nagu mootorsõidukid ja nende osad, kaasa arvatud rehvid, elektri-elektroonikaseadmed, patareid ja akud jt «tootja vastutuse põhimõtte». Sellised jäätmed peavad toodete valmistajad ja turustajad, üldmõistena «tootjad» ise kokku koguma ja nõuetekohaselt käitlema.
Sel juhul on tootja huvitatud, et jäätmeid tekiks tema tootest võimalikult vähe, jäätmed oleksid ohutud ja hõlpsasti käideldavad ning et käitlemine oleks võimalikult odav ja tõhus. Samas lisavad nende toodete müüjad selliste jäätmete töötlemise kulud kindlasti uue toote hinnale. Nii võib tootja vastutusega kaetud toodete hind tõusta kuni paar protsenti.
Näiteks tuleva aasta augustist alates peab olema inimesel võimalik vana televiisor või külmik tasuta ära anda. Tootja vastutuse rakendamine eeldab ka järelevalve tugevnemist, vastasel juhul hakkavad kohustustest kõrvalehoidjad tõsiselt mõjutama seadust täitvate ettevõtjate tegevust.
Paber, papp ja biolagunevad jäätmed eraldi
Metallivarguste tõkestamiseks on uus jäätmeseadus sätestanud metallijäätmete kogumise eritingimused. Näiteks mootorsõidukite või nende osade kokkuost vanametallina on lubatud ainult jäätmeluba omavalt ettevõttelt või isikult, kellel on vastava sõiduki kohta autoregistrikeskuse poolt väljastatud tõend. Teised saavad vanametalli ära anda tasuta.
Uus jäätmeseadus rõhutab töötlemata jäätmete ladestamise keeldu. Eesmärk on paberi-papi ja pakendijäätmete, samuti biolagunevate jäätmete eraldi kogumine. Nende eraldi kogumisel ja käitlemisel on võimalik olmejäätmete ladestamist märgatavalt vähendada. See eeldab kohalikul tasandil heatasemelist jäätmekäitluse kavandamist, kohalike eeskirjade jõustumist ning olulisemate projektide rahastamiseks asjakohast projektijuhtimist. Samuti on vajalik tugevate omavalitsuste koostööstruktuuride loomine jäätmekäitluse korraldamisel.
Eraisikule trahv kuni 18 000 krooni
Keskkonnainspektsioonil ning kohaliku omavalitsuse keskkonnakaitse inspektoril on väärtegude kohtuvälise menetlemise õigus. Jäätmeseadusest tulenevate nõuete rikkumise eest saab rahatrahvi määrata kuni 300 trahviühikut (so kuni 18 000 krooni), juriidilisele isikule kuni 50 000 krooni.
Igaüks meist peab tundma vastutust selle eest, mis saab jäätmetest edasi. Ei ole ju mõtet, et üks meist kallab oma olmejäätmed ikka ja jälle ühte prügikasti kokku, nullides sellega ära naabrite tehtud töö prügi sortimisel. Asi on mõtteviisis ja suhtumises. On aeg aru saada, et ka jäätmete eest tuleb maksta.
Inimese kohta toodetakse Eestis aastas 275-300 kilo olmejäätmeid. Aastaks 2009 peab Eestisse praeguse enam kui 300 prügimäe asemele jääma 9-12 kõigile keskkonnanõuetele vastavat europrügilat. Euroopa Liidus kulub inimese sissetulekust jäätmekäitlusele 1-1,5 protsenti. Põhjamaades ulatub jäätmete korduvkasutuse protsent 50ni, Eestis jääb see praegu 15 protsendi piiresse.
Uue jäätmeseaduse rakendamine toob kaasa probleeme, kuid säästva arengu põhimõtteid silmas pidades ei ole jäätmekäitluse arendamisel alternatiive. Tervikuna peab uus jäätmeseadus tagama jäätmekäitluse parema korralduse.
Mart Joosep, keskkonnakaitsja
