Põltsamaa elab suvekoolituste lainel

Kolm nädalat järjest võib Põltsamaal näha rohkesti noori muusikuid. Reedel lõppes puhkpillimängijate suvekooli esimene vahetus ja pühapäeval koguneb juba teine. Seejärel toimuvad aga keelpilli- ja kitarrimängijate suvekoolid.

 

Viimastel päevadel on roosilinna hommikud olnud eriti helisevad. Suvekooli mängijad on esimesteks harjutusteks kogunenud pargisügavuses, mänginud roosiplatsil või puhunud oma unised pillid lahti hoopis Karl August Hermanni juures.

Põltsamaa Muusikakool korraldab puhkpillimängijate suvekooli juba 15. aastat, keelpillimängijatel on tulemas 14. suvekool ja kitarristidel alles viies.

„Puhkpillimängijaid on meil kõige rohkem, tänavu esimeses vahetuses 72 noort puhkpillimängijat üle Eesti, siin moodustuv orkester aga natuke suurem, sest selles mängivad kaasa ka mõned õpetajad. Teises vahetuses on rahvast enam-vähem samaväärselt, kuid need on juba pisut kauem pilli õppinud noored,” selgitas ettevõtmise hing ja peakorraldaja, Põltsamaa Muusikakooli direktor Anne Kaus. 

Pillipark on tundmatuseni muutunud

Traditsioon sai alguse 15 aasta eest, mil Põltsamaal viibis külaline Ăge Korneliussen Norrast.

„Tookord oli kõik teisiti, meie pillipark oli nagu pillide surnuaed ja Ăge imestas, et need peavad olema päris imelapsed, kes suudavad selliste pillidega mängida. Meil polnud paljundusmasinat ega arvutit, järgmisel aastal tõi ta need ise kaasa. Pille laenutasime mitmel aastal Tallinnast, maksime veo eest, kuni Põltsamaal olukord paranes ja saime kõik kolmekesi, nii Ühisgümnaasium, Kultuurikeskus kui Muusikakool igaüks 100 000 krooni haridus- ja kultuuriministeeriumilt, linna peale kokku 300 000, et osta uusi orkestripille,” meenutas Anne Kaus, kes on olnud suvekooliga seotud kõik 15 aastat.

Nii on Põltsamaa lavale tekkinud ksülofon, on uued uhked ja säravad timpanid, djembe, conga, bongod, on ka löökpillikomplekt, marimba on tulemas. Juba kolmandat aastat õpetatakse Põltsamaal ka löökpillimängijaid.

„Suvepuhkuse aeg jääb mul küll napiks, aga puhkpillimängijate suvekooli ära jätta või ainult ühes vahetuses teha ei saa. Ainult kõige esimesel aastal oli meil üks vahetus, kohe järgmisel ja sealtpeale alati on olnud 2 vahetust,” kinnitas Kaus.

Nagu Eestimaal üldse, on ka suvekoolis viimase 15 aastaga toimunud palju muutusi. „Oluliselt on suurenenud meie noodikogu, tänu suvekoolile on noodikappi kogunenud 300 orkestripala, puhkpillimängijate suvekoolist osavõtjate arv on kümnekordistunud,” loetles Kaus. 

Suvekool kasvatab muusikasõpru

Tänavu vedas esimest vahetust muusikaliselt Hando Põldmäe, olles Põltsamaal dirigent juba kolmandat aastat. Tema abidirigent ehk teine mees oli Põltsamaa Muusikakooli õpetaja Urmas Mägi. Teises vahetuses on Mägi põhidirigent, teda tuleb aga toetama noor dirigent Kuldar Schüts, kes on televaatajatele tuntuks saanud “Laululahingu” saatest.

„Helistasin talle juba aprillis, sest Kuldar on olnud meie suvekooli klarnetiõpilane kuuel aastal. Sügisel algab tal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias III kursus, Põltsamaale tuleb ta aga otse Austriast „Suisapäisa” koori kontsertreisilt. Kuldar toob kaasa ka ühe kingitusloo, mille on suvekoolile seadnud palju aastaid siin osalenud Põlva noormees Riivo Jõgi, kes hetkel teenib aega armees,” rääkis Anne Kaus.

„Igal aastal on siin midagi teistmoodi, igal aastal läheb ka tase paremaks. Paljud tulevad siia tagasi ja lähevad pärast muusikas ka edasi. Igal aastal tuleb häid teateid, et Põltsamaa suvekoolis osalenud noored lähevad muusikat edasi õppima, see on meie töö otsene vili,” kinnitas Hando Põldmäe.

Suvekooli tegijad pole endale sugugi eesmärgiks seadnud, et nende õpilaste arv, kes hiljem muusika endale elukutseks valivad, protsentides väga suur oleks, olulisem on, et suvekool kasvatab muusikasõpru, inimesi, kes muusikat armastavad, harrastavad ja sellest aru saavad. Neid on aga 15 aastaga kogunenud väga palju, sest igal aastal käib Põltsamaal pilli mängimas ligi 300 noort.  

Põltsamaalt üle Eesti laiali

Loetledes neid, kes endistest suvekooli kasvandikest on jõudnud tänaseks välja suurde muusikasse, meenub Anne Kausile esmalt Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõud Ivo Lille.

„Vähemalt on neid inimesi 25, kes on kas juba lõpetanud või praegu edasi õppimas just seda- sama instrumenti, mida nad siin suvekoolis on mänginud,” kinnitas Anne Kaus.

„Põltsamaa inimestest meenuvad Argo Vals ja Peep Gerastsenko, kes mängivad Kaitsejõudude orkestris, viimane neist õpib ka Muusikaakadeemias, Märt Ääremaa, Danel Aljo, kes õpib praegu Helsingis saksofoni. Kõige noorem neist on Heigo Rosin, kes on Põltsamaal lõpetanud löökpillide eriala  ja sai just äsja EMTAsse sisse,” loetles Kaus.

Põldmäe sõnul pole Põltsamaa suvekooli muul moel kui Anne Kausi eestvedamisel võimalik ettegi kujutada. „See, mis me siin laagri ajal näeme, on kõik väga hea, aga sellele eelneb ju tohutu eeltöö,” kinnitas Põldmäe.

Dirigendi sõnul on terve Eesti täis Põltsamaa suvekooli logodega särke uhkusega kandvaid noori inimesi. „15 aastat, paarsada õpilast korraga, see teeb  kokku umbes 3000 inimese ümber. Käisin eelmisel nädalal Hiiumaal, kandsin ka sellist särki  ja sealse ajalehe fotograaf tuli ligi, palus Põltsamaale tervitusi tuua, ütles, et on ka selle suvekooli kasvandik,” rääkis Põldmäe. 

Eesti muusika on hea

Hando Põldmäe kinnitusel on tänavuse aasta repertuaar tore selle poolest, et kavas on palju eesti muusikat, isegi valdav osa. Kontserte annavad kõik vahetused kaks: neljapäeval kirikus ja reedel kultuurikeskuses. Ettekandele tulevad fragment Lydia Austeri balletist „Tiina”, Urmas Sisaski pala „Aastaring”, Leo Normeti „Puhkus Viljandis” ja popurrii Uno Naissoo lauludest.

Põldmäe sõnul saab lugu heaks, kui seda palju mängida. „Eesti muusika on hea ja seda tuleb palju mängida, kes teine seda siis ikka teeb, kui mitte meie ise. Muusikatulv on maailmas nii suur, et iga rahvas peab ise oma heliloojaid propageerima,” rääkis Põldmäe. Eesti autorite kõrval esitatakse küll ka Mozartit ja ühte kaasaegset Ameerika autorit, kuid klassika on läte, on kõikide asjade algus.

„Kõik meie lõppkontserdid salvestatakse, meil on olemas ka kõikide eelmiste aastate salvestused,” täpsustas Anne Kaus. „Kahetsusväärne on, et me  ei saa  maksta niisugust töötasu, mida õpetajad tegelikult vääriksid, meie suvekoolis osalemine tähendab neile ikka suures osas pooleldi missioonitundest tehtud tööd,” ütles Kaus.

Nii on mitmed õpetajad käinud Põltsamaal mitmel aastal ning  mõned, kes pole saanud tagasi tulla, on ise otsinud endale asendajaid. 

Miks Põltsamaa suvekoolid on olulised

Johannes Mitt, trompetiõpetaja Tartust, osaleb esimest korda Põltsamaa suvekoolis.

Arvan, et õpetajad peavad vahetuma, see tuleb lastele ainult kasuks, kui nad puutuvad rohkem erinevate õpetajatega kokku. Muidugi on Eesti väike ja kõik muusikud on omavahel tuttavad. Põltsamaa asukoht on niisuguse suvekooli jaoks ideaalne, siia on Tallinnast ja Võrust ühepalju maad.

Seda muret ei ole, et õpilasi ei jätkuks, aga eks see käib lainetena, et mõnel aastal on neid rohkem ja teisel aastal vähem. Kõige tähtsam on, et poisse (ja muidugi ka tüdrukuid!) tuleks järjest juurde, see valmistab ainult rõõmu.

Ehk me ei propageeri veel piisavalt eesti muusikat, koolidel on oma sisseharjunud ja kindel pedagoogiline repertuaar. Peale Otsa trompetikooli muud õppematerjali ju polegi, ma olen oma õpetuse ka paljus väljamaa koolide järgi kokku pannud. Meil peaks olema paar-kolm erinevat tegijat, siis oleks  õppekavades eesti muusikat ka – see tuleb kindlasti aja jooksul. 

Vastu pole eesti muusikale keegi, Eestis on nii palju ilusat muusikat, mis tuleb rahva ette tuua. 

Ursula Chillaud, saksofoniõpetaja, osalenud varem suvekoolis, õppinud Prantsusmaal:

Lastel küll mingit tõrget ega alaväärsuskompleksi pole, nad mängivad hea meelega eesti asju. Samas võib ka öelda, et lastel polegi eelistust, nad lihtsalt mängivad, mida õpetaja pakub.

Ma arvan, me kõik ümiseme kaasa sellele Leinatamme saatele, häbi nüüd küll ei tunne, oleme ju ikka laulurahvas! Ja meie instrumentaalmuusika on ka ikka päris hea.

Mul on hea meel Põltsamaal õpetada, sest siin on tore kollektiiv, ka toredad õpilased. See kohapealne tiim, kes korraldab, on ühtehoidev ja õpetajad siin ju tohutult ei vahetu.

Õpilased, kes siia suvekooli tulevad, peavad enne ikka midagi oskama, me ei alusta siin nullist. Kui aga muusikaõpetuse erinevusest rääkida, siis Eesti koolides on teoreetiliste ainete osa liiga suur, pilli jaoks ei jäägi õieti aega. Mina läksin Prantsusmaale just pilli harjutama!

Minu jaoks on naljakas, kui inimene lõpetab kõrgkooli madala pillihindega, mis muusik ta siis on. Pillihinne peab olema viis või neli, siis on teada, et on hea pillimängija. Bordeaux’ s ei lasta niimoodi, et paneme ikka mingi numbri, et ei oleks null. Hinnete kinkimine on siin vist veel vene ajast pärit. 

Ann Õun, flöödiõpetaja, sündinud flöödiõpetaja peres, osalenud Põltsamaal õpetajana kõik aastad, töötab põhikohaga piccolomängijana Rahvusooperi Estonia orkestris, õppinud Norra Muusikaakadeemias:

Norrasse sattusin tänu Ăge Korneliussenile, kes viis mu esmalt aastaks rahvaülikooli, kus sain selgeks norra keele ja lõin suhted. Nii oli mul hiljem suurem julgus Norra Muusikaakadeemiasse proovima minna, sest sinna sissesaamine on keeruline ja konkurents üsna karm, ühele kohale kandideerib tavaliselt 10-20 inimest.

Muusikaõppes on meil ka Norraga võrreldes palju erinevusi, aga ma ei saa ütelda, et ühel pool on kõik asjad head ja teisel pool halvad. Erinevused algavad juba algõppe süsteemist, Norras rõhutatakse mängulusti, seal lapsed lihtsalt mängivad koos ja tunnevad pillist rõõmu, Eestis on õppekavad karmimad, õpitakse rohkem teooriat ja muusikaajalugu.

EMTAs on siiamaani teoreetiliste ainete maht palju suurem, instrumentide mängimise tase on aga Norra Muusikaakadeemias ikka väga  kõrge ja konkurents  suur. Selles pole midagi halba, kui õpime rohkem, Norras oli minu jaoks teooria päris naerukoht. Siin annab tunda vene koolkond ja traditsioonid, aga ma loodan, et see ei kao mõne aja pärast, kui keegi leiab, et seda kõike õpetada on liiga kulukas.

JAANIKA KRESSA

blog comments powered by Disqus