KOMMERTSTEKST
IGOR GRÄZIN, professor
Siinsamas Vooremaa toimetusega (õige oleks – talitusega) samas majas asuva idamaise kohviku aknalauale oli jäetud kaks Vooremaa numbrit – 3. jaanuari ja 13. jaanuari omad. Ja see, mis mulle omamoodi šoki tekitas, olid mõlema lehe esikülje pealkirjad: „Meie pood Jõgeval sulges uksed“ (autor Vambola Paavo) ja teine – „Pangandus lahkub Jõgevamaalt“ (kirjutas Tiit Lääne).
Ja et sellest veel küll ei saanud, hakkasin rongis lugema
12. jaanuari Maalehte, kus sealne arvamuskirjutaja teatas, et kohalike omavalitsuste tänastes finantsraskustes „ei ole süüdi haldusreform“! Tule taevas appi, aga mis siis on?
Eestis on olnud 12 riigi- ja regionaalministrit (neli reformist, kaks mõõdukat, neli keskist, üks Isamaast), kes on vastutanud riigi regionaalse korralduse eest. Kõige hullem nende hulgas – Arto Aas, kes rahandusministrina hakkas tegelema (kujutage ette – regionaalsete asjadega, s.h. maakoolide, lasteaedade, virtsa äravoolu, busside, netiühendustega). Mõni ime siis, et reform kraavi läks. Tänane, Riina Solman, pole millegagi jõudnud hakkama saada ja jumal tänatud. Järgmine käkk veel puudu.
Maalehe kohta veel seda, et kuigi too seitung regionaalelu olukorrast midagi ei tea ja ühtegi numbrit ei too, on talituse kirjanik Riikoja arvanud, et ilma haldusreformita oleks täna raskustes olevate omavalitsuste „hulk palju suurem“. 5 võrra, 10 võrra, 50 võrra? Faktid ei oma tähtsust ja asi tahe.
Ah, eks igaüks võib juhtkirjas mõnikord lihtsalt jama kirjutada, aga hull on see, et probleemi sisu kas ei märgata või keelab Maalehe väljaandja probleemidest kirjutada. Regionaalpoliitika elluviimiseks on aga täna kaks suuremat sorti võimalust, mis ei taandu Taavi Rõivase „peenhäälestamisele“.
Variant nr 1, tinglikult Lennart Meri kontseptsioon: taastada kihelkonnad ja mõned üksikud neist võiks tõesti ka ühte liita. (See on mingi maania – minister Aasast alates ja põllumajandusliku ajalehega lõpetades – ühendada). Sel juhul taastub omavalitsuste normaalne keskus: kihelkonna keskel oli kirik, vallamaja, kauplus ja kõrts. Kihelkond oli moodustatud nii, et igast tema servast sai hobusega pühapäeval kirikusse tulla. Muide: meil on ju totter olukord, kus uutesse vallakeskustesse ühistransport on vilets või lausa puudu. Sellises olukorras pole vaja bussiliine ja sõiduplaani korraldada, vaid tõmmata kihelkonna piir sinna, kus asub bussi lõpp-peatus.
Teine variant on parem: taastada omavalitsusega alati olemas olnud Liivimaa piir. Mis kulgeb Peipsi põhjaservast üle Paide ja Lihula Saare- ja Hiiumaa vahele. Hiiumaa jääks eestlastele. Ütlen kohe, olles palju ringi sõitnud mööda Jõgeva- ja Tartumaad, olen ma endalegi üllatuseks avastanud mitmeid sadu inimesi, kellele see idee meeldib. Ma ei hakka sõimlema ja ütlema, mismoodi nimedega Tallinna sõimatakse, aga seda ütlen siiski – meil on palju seltse ja kaaskodanikke, kes arvavad, et meie halduskeskuseks peab saama Riia.
Tallinn tahab olla Helsingi tallalakkuja ja kannupoiss. „Uus Põhjamaa“, nagu Rõivas ütles. Rail Baltic, Haapsalu raudtee, 600 tuhandele elanikule mõeldud superhaigla … mis jääb siis meile? Õige: ei midagi nagu kogu iseseisva Eest Vabariigi aja jooksul.
Liivimaa oleks see lahendus, millega senised ministrid hakkama ei saanud ega saaks ka senise haldusjaotuse tõttu tulevikus.
Meie tõeline erinevus Tallinnast ja Kohtla-Järvest on see, et meie siin Liivimaal ei kolista rauaga ega tee tööstust. Meie Liivimaa – kukkedega kirikute tornides (Tallinna juures on ristid) ja mahedate põldudega on sametine maa meie eneste armastatud. Meie maastik on Baltimaa Šveits (Sigulda, Haanja jne). Meie müügiasjad on mahedad nagu näiteks gaas Inchukalnise hoidlas (kust me võime seda mõõduka hinna eest eestlastele müüa).
Meie taga on kultuur (Kreutzwald, sinimustvalge lipp, Sakala ja Postimehed, Miina Härma, Betti Alver, Alo Mattiisen, esimene laulupidu, Oskar Lutsu „Kevade“ ja muud teosed, Treffneri gümnaasium ja Aleksandrikool, Eesti Kirjameeste Selts, Vanemuine jne, jne.) Meie ajaloos on olnud Liivi sõda, Balthasar Russowi Liivimaa kroonika ja kuulumine mitte mingisugusesse Põhjamaasse, vaid päris Euroopasse.
