Vastasel korral hakkavat vihaseeme, mis umbrohust võimukam ja võimeline muud (kultuur)taimestikku oma rammuga lämmatama, ohtlikke võrseid ajama. Vihast siginevat hinge mattev ja vaimu nüristav vihkamine.
Mõelge positiivselt
Tõenäoliselt. Ja küllap tasub sellist ettepanekut kõigil meeles pidada. Ehkki mina soovitaksin olla pigem positiivne ja mitte laskma vihal enda hinge üldse pesakesi teha.
Kuid on see siis nii lihtne? Kergem on soovitada, keerulisem midagi taolist teoks teha.
Kui heita pilk enda ümber, võib leida vihast pimestatuid, vimmast kurdistatuid ja raevust nakatatuid (oo, kui palju neid on!), kes siis, kui ise pahameele piitsutustest priid, soovitaksid kindlasti teistele vihameestele täpselt sedasama ? mitte lasta vihal enda üle valitseda, kiivusel maadligi suruda.
Vihkajatele tuleb kaasa tunda
Ent kui viha saab kord kellestki võitu, kui vihal lastakse kasvada vihkamiseks, siis ei jää üle muud kui asjaosalisele kaasa tunda. Või siis meelde tuletada kummastavat võrdlust armastuse ja vihkamise sarnasest jõust, küllap ka sarnasest külgetõmbejõust.
Kuid kas on siis sellest abi? Võib-olla. Kellelegi ehk ikka. Ega ilma asjata öelda: armasta, nagu vihkaksid, vihka, nagu armastaksid.
Sest armastus olla habras ja heitlik. Paljude meelest ka kiiresti mööduv. Nagu hetk. Nagu viiv. Kas ei peaks just lämmatava viha ja sapise vihkamise suruma ühte hetke, mõõtma selle eluiga sekundi murdosadega?
Ja laskma hoopis armastusel kesta, igavesti kesta?
IGNAR FJUK, arhitekt, Reformierakond
